Tähelepanek tänaval

Ammu on mind piinanud selline vaatepilt, et enamasti siin vanemad ei armasta väikelapsi soojalt (minu mõistes) riidesse panna. Endal joped, mütsid, sallid, kindad... You name it! Aga lapsed kärudes, vankrites, nendes traksides seljal või kõhul- palja peaga. Olenemata aastaajast. Täna on eriti rõve tuul, vihm, lumi- ühesõnaga "torm". Lapsed ikka palja peaga. Vähe sellest- ei kindaid, vahel jalanõudest rääkimata, pole lastel sokkegi jalas! Koolilapsed muideks käivad ka ainult oma koolivormides ja ei jopesid, kindaid, mütse. Haige värk, mu meelest. Vahel valus vaadata.
Mul tekib alati sellise vaatepildiga küsimus, et mida nad üldse elus või koolis õpivad? Kas nad tõesti ei tea, et pea on just see osa meie kehast, mis kõige rohkem soojust kaotab. Ja et beebidel tuleb seda lohku seal peas kaitsta.
Tihti tunnen siin ennast elutargana ja kogenenud inimesena ning kõnnin ringi tundega, et jalutan lollide keskel.

Iga asja kaks poolt

Vaimustavalt tore on minu jaoks siiani see, et siin enamasti enamikel korteritel vannitoas aken on.
Kuid kui seal nii külm on, et potile istudes tahab tagumik hetkega härma minna, siis ei tundu see üldse nii vaimustavalt tore.

Siin, Edinburghis olen tihti (ehk enamasti kui bussiga sõidan), märganud, et bussijuhid ootavad peatuses peale uste sulgemist seni; kuni vanemad inimesed on istuma saanud ning alles siis sõidavad edasi.
Huvitav, kas mõni bussijuht selle peale Tallinnas üldse mõtleb?

Ei tea, ei oska mingit kokkuvõtet teha eelmisest aastast. Või õigemini pole tuju seda teha.