Laupäeval, 13. novembril maandusime Prantsusmaal, Lyon'i lennujaamas. Lennukilt maha astudes tervitas meid üllatavalt soe õhk (14-16 C), päikesepaiste ja kaugel silmapiiril olevad alpid lumiste tippudega. Ohoo, kui ilus!
Passikontrollis vaatas härra piiriametnik mu passi ja küsis: "Kas see olete teie?" Mina: "Jah, loomulikult. See pilt on 10 aastat tagasi tehtud", samal ajal üritades oma juukseid hobusesabas hoida, et sarnasus paremini näha oleks. Piiriametnik vaatas uuesti tehes turtsuva zesti oma pea, õla ja seljaga ning lausus: "Te näete välja nagu tulnukas." Vaatasin teda hämmeldunult, võtsin oma passi ja sammusin edasi. Ise mõeldes " Oo jaa, ja kui te vaid teaksite!-Seest roheline!"
Rääkisin seda ülejäänud seltskonnale- Glenile, ta õele ja emale-isale. Gleni ema vastas selle peale, et ah, see on prantsuse huumor.
Lennujaam tundus väike ja kodune. Võtsime rendiauto ja vurasime edasi. Ees ootas kusagil paarsada kilomeetrit ja väike kohake nimega Courtheźon. Nii palju kui kiirtee kõrval näha oli enne pimeduse saabumist, siis: vau! Pole eales nii palju viinamarjaistandusi näinud. Ja mäed, mäed, mäed... ümberringi. Ja viinamarjaistandused nõlvadel ja kallakutel ja oeh... igalpool. Ja mõnus, et sügise värvid olid veel täies hoos lehtedel ilutsemas.
Üllatuseks olid kiirteel olevad punktid, kus tuli maksta kiirtee kasutamise maksu. Minu jaoks midagi uut. Loomulikult olin ma sellest varem kuulnud, kuid millegipärast ei oodanud ma seda Prantsusmaal.
Saabusime õhtupimeduses külalistemajja, kus ööbisime. Esimene mulje väljas oli just selline nagu ajakirjadest ja postkaartidelt nähtud. Maja ees kiviklibu ja plaadid ning palju lilli pottides.
Tarisime oma kohvrid sisse, vaatasime oma toad üle ja läksime vanavanematele tere ütlema.
... jätkub...
Wednesday, 17 November 2010
Kus kurat ma elan?!?
Eile astusime sisse mobiilioperaatori Orange poodi kaubanduskeskuses.
Eks, nagu Eestis EMT või Elisa pood/klienditeeninduspunkt. Küsimus oli selles, et Prantsusmaal olles mu telefon/SIM kaart ei töötanud. "Pole võrku", oli teade ekraanil. Ja kui käsitsi võrku valida proovisime näitas valitavate võrkude ees keelumärki ja telefoni ekraanile ilmus kiri: pole lubatud.
Astusime siis Orange'isse sisse ja küsisime asja kohta. Palusime vaadata, kas millegi pärast on lepingus selline punkt, et ma ei saa oma kaarti välismaal kasutada või mis. Ja teate, mis me vastuseks saime!- Helistage palun klienditeeninduse telefonile ja küsige sealt. Nemad esitavad teile mõned küsimused, et tutvastada, kas te olete ikka see keda väidate end olevat jne. Meie siin ei pääse teie kontole ligi, et asja uurida.
WTF! Vot sellised igapäeva asjad ajavad mind siin täiega marru. Sa oled kohal klienditeeninduspunktis, sul on raudselt kaasas isikut tõendav dokument millega tõestada et sa oled see kes sa oled ja nad ei saa mitte midagi teha. Kui ajuvaba! Ma olen ammu järeldusele jõudnud, et Suurbritannia on säärastes asjaajamistes sajandiga maas. Enamus kohtades on nii, et sa kohale ei lähe ja silmast silma kellegiga ei räägi, vaid pead posti teel oma isikut tõendavaid dokumente saatma ja ootama nädalaid. Ja muidkui helistama ja a la automaatvastajaga rääkima ja valima telefonil numbreid, kui sul on see küsimus vajuta nr 1 ja kui sul on hoopis selline küsimus, siis vajuta 2 jne. Aga sellist valikut pole, et kui su küsimus ei ole selline nagu valikud, siis vajuta number 8 näiteks.
Minu jõulusoov: Dear God, saad sa palun nii teha, et keegi tooks tänapäeva kiire ja mugava klienditeeninduse ja tehnika Suurbritanniasse. Tänan. Heili
Eks, nagu Eestis EMT või Elisa pood/klienditeeninduspunkt. Küsimus oli selles, et Prantsusmaal olles mu telefon/SIM kaart ei töötanud. "Pole võrku", oli teade ekraanil. Ja kui käsitsi võrku valida proovisime näitas valitavate võrkude ees keelumärki ja telefoni ekraanile ilmus kiri: pole lubatud.
Astusime siis Orange'isse sisse ja küsisime asja kohta. Palusime vaadata, kas millegi pärast on lepingus selline punkt, et ma ei saa oma kaarti välismaal kasutada või mis. Ja teate, mis me vastuseks saime!- Helistage palun klienditeeninduse telefonile ja küsige sealt. Nemad esitavad teile mõned küsimused, et tutvastada, kas te olete ikka see keda väidate end olevat jne. Meie siin ei pääse teie kontole ligi, et asja uurida.
WTF! Vot sellised igapäeva asjad ajavad mind siin täiega marru. Sa oled kohal klienditeeninduspunktis, sul on raudselt kaasas isikut tõendav dokument millega tõestada et sa oled see kes sa oled ja nad ei saa mitte midagi teha. Kui ajuvaba! Ma olen ammu järeldusele jõudnud, et Suurbritannia on säärastes asjaajamistes sajandiga maas. Enamus kohtades on nii, et sa kohale ei lähe ja silmast silma kellegiga ei räägi, vaid pead posti teel oma isikut tõendavaid dokumente saatma ja ootama nädalaid. Ja muidkui helistama ja a la automaatvastajaga rääkima ja valima telefonil numbreid, kui sul on see küsimus vajuta nr 1 ja kui sul on hoopis selline küsimus, siis vajuta 2 jne. Aga sellist valikut pole, et kui su küsimus ei ole selline nagu valikud, siis vajuta number 8 näiteks.
Minu jõulusoov: Dear God, saad sa palun nii teha, et keegi tooks tänapäeva kiire ja mugava klienditeeninduse ja tehnika Suurbritanniasse. Tänan. Heili
Tuesday, 2 November 2010
Hingedepäev- Jaan Lõo
Täna hingedepäev.
Täna tulevad kõik, kes mind on loonud
ja aegade hämarusest ette toonud,
mu muistsed vanemad, kallid kooljad,
mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad.
Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma,
kõik pirrud ma süütasin põlema,
laud nõtkub söökide jookide all
ja õled puhtad on põrandal.
Mu kojukutset nad kuulevad
ja haudadest hulgana tulevad
mu esiisad, kaugelt muinasmaalt:
kes kütt, kes kalur Volga ra'alt,
kes süütasid Muroma kütiste tuld,
kes teavad, kus peidus on Kungla kuld;
kes ilmus kui võitja maleva,
et Eesti kodu siin rajada;
kes langes Eesti viimses väes,
kes rauges raske orjuse käes.
Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa,
mu tare, mu kambri, mu koduse toa.
Võtke mu värsket, mu uudseviljast,
kestke mu kappades vahtavast kaljast;
saatke mu künnile, külvile kasu,
mu töödele tasu, mu rahvale asu;
läitke leeki mu poegade rinda,
et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks,
et maad, mis joonud te verd ja higi,
ei vääriks, ei võidaks võõras vägi.
ja viimaks-
kui ähvardab kustuda Eesti päike,
siis tulge kui äike, kui kevade torm
ja pühkige ära kõik painajad, lööjad
ja surujad, sööjad.
Küll piduehtes siis kodumaa
kõik tuled teil süütab põlema.
Täna tulevad kõik, kes mind on loonud
ja aegade hämarusest ette toonud,
mu muistsed vanemad, kallid kooljad,
mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad.
Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma,
kõik pirrud ma süütasin põlema,
laud nõtkub söökide jookide all
ja õled puhtad on põrandal.
Mu kojukutset nad kuulevad
ja haudadest hulgana tulevad
mu esiisad, kaugelt muinasmaalt:
kes kütt, kes kalur Volga ra'alt,
kes süütasid Muroma kütiste tuld,
kes teavad, kus peidus on Kungla kuld;
kes ilmus kui võitja maleva,
et Eesti kodu siin rajada;
kes langes Eesti viimses väes,
kes rauges raske orjuse käes.
Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa,
mu tare, mu kambri, mu koduse toa.
Võtke mu värsket, mu uudseviljast,
kestke mu kappades vahtavast kaljast;
saatke mu künnile, külvile kasu,
mu töödele tasu, mu rahvale asu;
läitke leeki mu poegade rinda,
et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks,
et maad, mis joonud te verd ja higi,
ei vääriks, ei võidaks võõras vägi.
ja viimaks-
kui ähvardab kustuda Eesti päike,
siis tulge kui äike, kui kevade torm
ja pühkige ära kõik painajad, lööjad
ja surujad, sööjad.
Küll piduehtes siis kodumaa
kõik tuled teil süütab põlema.
St. James' Park, Newcastle. Ehk eesti keeli jalgpallistaadion Newcastle's Inglismaal. Sai seal pühapäeval tööl käidud. Jälle üks huvitav kogemus.
Nüüd sai omal nahal tõdetud, et Inglismaal on jalgpall nagu religioon. Suur ja võimas. Kui Edinburghist bussiga sinna kohale jõudsime, nii 2 ja pool tundi enne mängu algust, siis kogu staadioni olid piiranud erk-kollastes jopedes kiivritega politseinikud. Ma pole vist eales nii palju politseinikke korraga näinud. Olin hämmeldunud ja ei mõistnud, mis toimub ja miks neid nii palju on.
Hiljem, kui need 5 laudkonda kes meil teenindada olid, mängul olid; kõigutasime me jalgu, mugisime söögi jääke ja vaatasime mängu seinal olevatest telekatest. Mängisid Newcastle United ja Sunderland. Suur staadion, mahutab istuma 52,387 inimest. Uskumatu, et terve staadion oli rahvast täis, justkui oleks MM või miskit säärast toimumas. Kas meil on eales pooltki staadionit täis, kui omavahel mängivad kohalikud klubid, nagu näiteks Levaadia ja Viljandi Tulevik? Sellest võivad meie jalgpallurid ainult unistada.
Oi kui palju kollaseid kaarte jagati ja kui palju pidi kohtunik mehi omavahel lahutama, et need kätega arveid ei klaariks. Siis mõistsin, et no kui mängijad juba omavahel nii agresiivsed on, siis eks fännidki ole vastavale meeleolule õhutatud. Sel ruumil aknaid ei olnud, nii et mis väljas toimus ja kas keegi kusagil kaklema läks, ei tea. Newcastle United igatahes võitis 5:1
Nüüd sai omal nahal tõdetud, et Inglismaal on jalgpall nagu religioon. Suur ja võimas. Kui Edinburghist bussiga sinna kohale jõudsime, nii 2 ja pool tundi enne mängu algust, siis kogu staadioni olid piiranud erk-kollastes jopedes kiivritega politseinikud. Ma pole vist eales nii palju politseinikke korraga näinud. Olin hämmeldunud ja ei mõistnud, mis toimub ja miks neid nii palju on.
Hiljem, kui need 5 laudkonda kes meil teenindada olid, mängul olid; kõigutasime me jalgu, mugisime söögi jääke ja vaatasime mängu seinal olevatest telekatest. Mängisid Newcastle United ja Sunderland. Suur staadion, mahutab istuma 52,387 inimest. Uskumatu, et terve staadion oli rahvast täis, justkui oleks MM või miskit säärast toimumas. Kas meil on eales pooltki staadionit täis, kui omavahel mängivad kohalikud klubid, nagu näiteks Levaadia ja Viljandi Tulevik? Sellest võivad meie jalgpallurid ainult unistada.
Oi kui palju kollaseid kaarte jagati ja kui palju pidi kohtunik mehi omavahel lahutama, et need kätega arveid ei klaariks. Siis mõistsin, et no kui mängijad juba omavahel nii agresiivsed on, siis eks fännidki ole vastavale meeleolule õhutatud. Sel ruumil aknaid ei olnud, nii et mis väljas toimus ja kas keegi kusagil kaklema läks, ei tea. Newcastle United igatahes võitis 5:1
Minu teine tähelepanek, mis juba Glasgows Hampden'i staadionil töötades hämmastas, on see; et teatri kultuuri neil ei ole, (Selle all ma mõtlen, et teatrisse astutakse sisse enamvähem otse tänavalt ja vähe, kui üldse on inimesi, kes ennast teatrisse minekuks korralikult riidesse panevad) kuid samas hobuste võistlusteks ja jalgpalliks löövad nad end üles. Ka pühapäeval oli suvekleitides ja kontsakingades naisi, kes vaprad üritasid olla, endil kananahk kätel turritamas. Mehed on enamasti ülikondades, lipsudes ning mõnel toetatava klubi sall "kuuluvust" näitamaks kaelas.
Pluss veel siia juurde see komme tulla mängule 2 tundi varem, olles eelnevalt laua kinni pannud, süüa oma seltskonnaga eelroa ja magustoiduga vastavalt kella ajale, kas siis lõunat või õhtusööki. Meie A le coq areenal on ainult tühi betoon. Pole sellist asja nagu siin, et igalpool on vaip maas ja siseruume erinevaid kui palju. Küll pisikesi ja suuremaid bokse, kus 5-50 lauda, vastavalt vajadusele. Baare ülejäänud rahvale. Ja ka seal on muideks vaibad maas. Seda peab oma silmaga nägema ja kogema. Minu jaoks hämmastav ja suht ilus. Ja meil.... kui jalgpall läbi saab on kas iga roju oma koju või kusagile linna peale baari. Siin saab peale mängu veel vähemasti tunni jagu aega veeta seal samades eraldi ruumides või baarides.
Vat mida tähendab siin jalgpall.
Subscribe to:
Posts (Atom)