St. James' Park, Newcastle. Ehk eesti keeli jalgpallistaadion Newcastle's Inglismaal. Sai seal pühapäeval tööl käidud. Jälle üks huvitav kogemus.
Nüüd sai omal nahal tõdetud, et Inglismaal on jalgpall nagu religioon. Suur ja võimas. Kui Edinburghist bussiga sinna kohale jõudsime, nii 2 ja pool tundi enne mängu algust, siis kogu staadioni olid piiranud erk-kollastes jopedes kiivritega politseinikud. Ma pole vist eales nii palju politseinikke korraga näinud. Olin hämmeldunud ja ei mõistnud, mis toimub ja miks neid nii palju on.
Hiljem, kui need 5 laudkonda kes meil teenindada olid, mängul olid; kõigutasime me jalgu, mugisime söögi jääke ja vaatasime mängu seinal olevatest telekatest. Mängisid Newcastle United ja Sunderland. Suur staadion, mahutab istuma 52,387 inimest. Uskumatu, et terve staadion oli rahvast täis, justkui oleks MM või miskit säärast toimumas. Kas meil on eales pooltki staadionit täis, kui omavahel mängivad kohalikud klubid, nagu näiteks Levaadia ja Viljandi Tulevik? Sellest võivad meie jalgpallurid ainult unistada.
Oi kui palju kollaseid kaarte jagati ja kui palju pidi kohtunik mehi omavahel lahutama, et need kätega arveid ei klaariks. Siis mõistsin, et no kui mängijad juba omavahel nii agresiivsed on, siis eks fännidki ole vastavale meeleolule õhutatud. Sel ruumil aknaid ei olnud, nii et mis väljas toimus ja kas keegi kusagil kaklema läks, ei tea. Newcastle United igatahes võitis 5:1

Minu teine tähelepanek, mis juba Glasgows Hampden'i staadionil töötades hämmastas, on see; et teatri kultuuri neil ei ole, (Selle all ma mõtlen, et teatrisse astutakse sisse enamvähem otse tänavalt ja vähe, kui üldse on inimesi, kes ennast teatrisse minekuks korralikult riidesse panevad) kuid samas hobuste võistlusteks ja jalgpalliks löövad nad end üles. Ka pühapäeval oli suvekleitides ja kontsakingades naisi, kes vaprad üritasid olla, endil kananahk kätel turritamas. Mehed on enamasti ülikondades, lipsudes ning mõnel toetatava klubi sall "kuuluvust" näitamaks kaelas.

Pluss veel siia juurde see komme tulla mängule 2 tundi varem, olles eelnevalt laua kinni pannud, süüa oma seltskonnaga eelroa ja magustoiduga vastavalt kella ajale, kas siis lõunat või õhtusööki. Meie A le coq areenal on ainult tühi betoon. Pole sellist asja nagu siin, et igalpool on vaip maas ja siseruume erinevaid kui palju. Küll pisikesi ja suuremaid bokse, kus 5-50 lauda, vastavalt vajadusele. Baare ülejäänud rahvale. Ja ka seal on muideks vaibad maas. Seda peab oma silmaga nägema ja kogema. Minu jaoks hämmastav ja suht ilus. Ja meil.... kui jalgpall läbi saab on kas iga roju oma koju või kusagile linna peale baari. Siin saab peale mängu veel vähemasti tunni jagu aega veeta seal samades eraldi ruumides või baarides.

Vat mida tähendab siin jalgpall.