Laupäeval, 13. novembril maandusime Prantsusmaal, Lyon'i lennujaamas. Lennukilt maha astudes tervitas meid üllatavalt soe õhk (14-16 C), päikesepaiste ja kaugel silmapiiril olevad alpid lumiste tippudega. Ohoo, kui ilus!
Passikontrollis vaatas härra piiriametnik mu passi ja küsis: "Kas see olete teie?" Mina: "Jah, loomulikult. See pilt on 10 aastat tagasi tehtud", samal ajal üritades oma juukseid hobusesabas hoida, et sarnasus paremini näha oleks. Piiriametnik vaatas uuesti tehes turtsuva zesti oma pea, õla ja seljaga ning lausus: "Te näete välja nagu tulnukas." Vaatasin teda hämmeldunult, võtsin oma passi ja sammusin edasi. Ise mõeldes " Oo jaa, ja kui te vaid teaksite!-Seest roheline!"
Rääkisin seda ülejäänud seltskonnale- Glenile, ta õele ja emale-isale. Gleni ema vastas selle peale, et ah, see on prantsuse huumor.
Lennujaam tundus väike ja kodune. Võtsime rendiauto ja vurasime edasi. Ees ootas kusagil paarsada kilomeetrit ja väike kohake nimega Courtheźon. Nii palju kui kiirtee kõrval näha oli enne pimeduse saabumist, siis: vau! Pole eales nii palju viinamarjaistandusi näinud. Ja mäed, mäed, mäed... ümberringi. Ja viinamarjaistandused nõlvadel ja kallakutel ja oeh... igalpool. Ja mõnus, et sügise värvid olid veel täies hoos lehtedel ilutsemas.
Üllatuseks olid kiirteel olevad punktid, kus tuli maksta kiirtee kasutamise maksu. Minu jaoks midagi uut. Loomulikult olin ma sellest varem kuulnud, kuid millegipärast ei oodanud ma seda Prantsusmaal.
Saabusime õhtupimeduses külalistemajja, kus ööbisime. Esimene mulje väljas oli just selline nagu ajakirjadest ja postkaartidelt nähtud. Maja ees kiviklibu ja plaadid ning palju lilli pottides.
Tarisime oma kohvrid sisse, vaatasime oma toad üle ja läksime vanavanematele tere ütlema.
... jätkub...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment