14-nes nädal

Põhiliselt möödub mu aeg netist töökuulutuste ja üürikorterite otsimisega.
Kuid kui nina toast välja pistan, siis ikka kohe muidugi ühtteist juhtub.

Kolmapäeval läksin inglise keele proovitundi.
Glen ütles, et võta buss nr. 26 ja sa jõuad ilusasti sinna kuhu vaja... Njah, hommikul istusin siis bussi ja nautisin vaateid (bussi teiselt korruselt), ning närviliselt ootasin, millal bussilt maha minema pean. Kui õige koht paistma hakkas, keeras buss korraga mujale ja peatust ei teinudki. Tormasin siis alla korrusele ning parasjagu kõnetas üks vanaproua bussijuhti, et kuhu too nüüd sõidab, et tal vaja Shandwick pl. minna. Sinna samma tahtsin ka mina. Bussijuht siis, et see koht on tänavatööde tõttu kinni ja ta sõidab ringiga. Et mingu ta järgmises peatuses maha ja sealt kõndigu kugu iganes suunda ja võtku teine buss. Oi, mul läks närv püsti! Kell tiksus, mul oli õigeaegselt kohal vaja olla. Teiseks, bussipileti ostmiseks peab sul olema mündid, sest nad paberraha bussis ei võta ja mul muidugi rohkem raha ei olnud, et uut piletit teises bussis osta.
Noh, astusin siis vanaprouaga koos järgmises peatuses bussist maha. Vaatasin, kuhu ta läheb ja mõtlesin talle järgneda. Too mõtles aga ümber ja ei läinud üldse sinna kuhu bussijuht soovitanud oli. Kuna buss oli teinud mitmeid pöördeid peale eelmist peatust, polnud mul vähimatki aimu, kus ma olen. Ja Edinburghi kaart, mis mul rahakotis kogu aeg kaasas on, hõlmab põhilist tänavat vanalinnas ja sealt olin ma ammu "väljas".
Vaatasin kella, mul oli 10 minutit aega. Hakkasin siis lihtsalt vaistu järgi minema ja üritasin meenutada, kust ja kuhu buss pööras. Tänavanimed ei öelnud mulle mitte kui midagi. Ja nagu kiuste, inimesi tänavatel äkki polnud. Lihtsalt tõttasin kuhugi. Nägin üht vanaprouat kellelt suunda küsisin. Kuid kuna ta aru ei saanud, mis tänavat otsin, küsisin Printsess streeti, mis mu kaardil olemas ja mille üles leidmise puhul ma teadnud oleks, kuhu suunda minna. Juhatas siis kusagile ja ruttasin sinnapoole. Vahepeal mõtlesin selle peale, kus päike on, et siis õiget suunda võtta. Mingi hetk tegin väikse pöörde ja läksin mujale kui vanaproua juhatanud oli. Ei ta isegi, miks. Siis tuli posteljon vastu ja küsisin tema käest. Mul oli umbes 4 mintsa aega. Ja ma olingi juba õige lähedal. Tänavalõppu ja üle tee vastas tänav oligi õige. Jõudsin tänava lõppu. Juhhuu! Lahe! ma olin täpselt tänava keskel, ees olid tänavatööde tõttu tõkked ja kuna ma lähenesin sootuks teisest kohast, polnud mul aimugi, kummale poole tänavaotsa jääb otsitav maja number 23. Seisin siis hetke, suutmata otsustada, kummale poole ma minema hakkan. Läksin paremale ja õnneks täiesti õiges suunas. Jõudsin minut enne kohale. :)
Kohapeal selgus, et see on täiesti algajatele mõeldud tund ning kuna õpetaja minuga enne vestles, ütles ta, et mul hakkab seal lihtsalt igav ning soovitas Upper-Intermediate klassi.

Leppisime esmaspäevase päeva kokku ja tulin tulema.
No ja muidugi, kui uksest välja astusin, polnud mul ikka veel aimu, kuhu poole ma minema pean. Kuna mul aega oli, polnud ma sellest üldse häiritud. Eelmisel päeval olin Googlemapist vaadanud kaarti ja nii nagu mul meeles oli, hakkasin vasakule astuma. Loomulikult jummala valesti. Muidkui läksin ja läksin. Ühel hetkel, mõtlesin, et krt. veits liiga veider koht ja keerasin ümber ning läksin tagasi. Õigesti tegin, kuid see selgus muidugi palju hiljem. :)
Ma siis muidkui lonkisin. Üritades päikese järgi orienteeruda ja end oma väiksele kaardile tagasi saada. See õnnestuski mul ... oli see nüüd pool tundi või hiljem... peale keele keskusest lahkumist. Igatahes võttis mul üle tunni koju tagasi jõudmine. Jalad olid väga väsinud ja valusad.

Jõudsin koju valutavate jalgadega ja näljane kui hunt. Koduteel mõtlesin, et oo kui hea, et mul klimbisupp valmis on, mida lõunaks süüa....
Potilt kaant tõstes lõi aga näkku tugev käärimise lõhn- ou jee! supp elas! Mullitas nii et oi oi oi. Ma pole elus suppi sellisena näin'd! Kui vetsupotti valasin, siis oli ühtlane ja veniv nagu kaameli tatt. Ööökk! Tuli võilebadega suurem nälg kustutada.

Ja ega selle päeva seiklused sellega veel lõppenud. Kondasime siis Gloriaga (see eesti tüdruk) mööda linna ringi ja viisime hotellidsee ja spa-desse ta cv. Ta tahab teist töökohta. Mul oli põnev kaasas lonkida ja näha kui sõbralikud ollakse.

Ilm oli mega ilus ja soe. Seepärast see supp seal abiruumis, mis muidu jahe on, käärima oli läinud ja minu jalad kevadsaabastes soojast paisunud ning õhtuks villid varvastel ja talla all.