Minu esimene vaateaken

No nii. Poe juhataja puhkusel. Tema asendajale nähtavasti kujundada ei meeldi. Neljapäeval läksin tööle ja ütleb mulle- tead, ma annan sulle mitte just meeldiva töö- kas sa oleksid nii kena ja teeksid vaateakna..

Hurraaa! Mis mõttes ebameeldiv töö!?! Ma seda ainult teekski!

Oli ta sinna siis kahele mannekeenile kleidid selga pannud, mis omavahel üldse ei sobinud. Alguses lihtsalt kuulasin ta sõna ja panin kolmandale mannekeenile selga, mis ta mulle kätte andis. Ausalt öeldes nägi see kõik jube välja. Kõik kolm kleiti kirjud, kuid toonid kõigil erinevad. Nagu segasummasuvila. Kurtsin Brendale, et ausalt öeldes, kisuksin kõik nukud paljaks ja teeksin otsast peale. Brenda ütles, et mingu ma öelgu kenasti Krinstenile siis. Mõtlesin, et okei, mis mul ikka kaotada- läksin ja küsisin, et miks ta neid kleite aknale tahab ja kas ma ei võiks teha vähe ühtlasema akna. Hakkas ulguma, et ta ei taha et aken liiga tume oleks. Ma tahtsin musta-valget-punast kasutada. Kuid sellegi poolest lubas mul teha. Kui valmis sain siis kiitis taevani ja sai ise ka aru, et ei ole midagi nii tume.

Aken valmis, toimetasin niisama ringi. Kuid mind näris piltide sein, mis ka viimasel ajal suht kaos on olnud. Mul oli veel tund aega, ei küsinud ka, kiskusin kõik pildid alla ja tegin ka seina musta-punase- valge (valge asemel oli küll hõbehall). Ja oligi mu päev korras! :)

Kole raske oli muidugi pilti teha aknast. Kuid katsuge aru saada. Ja kuna ka pildisein on sellise koha peal, et otse pilti ei saa teha, siis.... njahh. Loodetavasti saate pihta.

Oma aiast unistades

Kasvab meil aknalaual potis Gleni vanemate juurest üles kaevatud metsmaasikas. Alles me ta üles noppisime ja ei julgenud nii väga oodatagi, et see ümberistutamine ei mõjuta ja marju saada võiks. Kuid kae imet! Mu aknalaud on taimedele nagu paradiis. Sirguvad teised silmnähtavalt.

Maasikaid oleme saanud juba 4 ja endiselt õisteb ja lubab veel marju. Esimene oli õige pirakas metsmaasika kohta. Oi kui magus see oli! Oleme siin poest maasikaid ostnud ja see pole ikka üldse see. Mul ongi nüüd plaanis veel rohkem metsmaasikaid hankida ja kasvatada. Olemas olev taim annab ka kasvu siin, nii et loodetavasti saan mingi hetk harvendada.

Hehehee- poole kohaga aednik. :)

Jaaniöö seiklused.

Kolmapäeval, ehk Jaanilaupäeval siis... olin väga väsinud ja tahtsin varakult magama minna.

Kuna Glen käis õhtul trennis, jäi meie õhtusöök kella 21-22 vahele. Söögilauas mainisin korra midagi Jaanipäeva kohta. Olime sellest eelmisel nädalal rääkinud, kuid Glen oli pisut segaduses- ta arvas, et lõket tehakse 24 juunil. Oli veel tahtnud, et läheme hangime eelmisel õhtul kusagilt puud valmis, et lõket teha. Seletain talle, et lõke tehakse 23 või ei tee üldse ja kogu lugu. Olin väsinud ja tahtsin magama minna. Glen ütles, et nii, kui tuleb täna lõket teha, siis täna. Pane riidesse ja lähme teeme lõkke.

Kell oli kümme õhtul. 22:15 astusime uksest välja, istusime autosse, sõitsime lähima pargi juurde ning läksime pimedas hagu otsima. Mind ajas see hullupööra naerma. Huvitav, et väljas nii pime oli. Pilves ka muidugi, kuid ikkagi. Noh, Glen leidis puude ja põõsa alustest kaks suuremat oksa. Mina korjasin pisikesi pulgakesi, mida koertele paras mängimiseks loopida. Kenasti vedeles ka üks ajaleht maas. Selle korjasime ka üles. Peotäis pulki leidsin, rohkem mitte. Park oli nii puhas, et sealt suurt midagi ei saanud.

Sõitsime siis Portobello randa ja tegime lõkke. Pisike oli, kuid 2 tundi pidas vastu. Laine rullus rahulikult randa, mõlemal pool paistsid linna tuled, õhk oli soe, istusime ja vahtisime oma pisikest tuld. Eemal mere kohal kerkisid järjest koledamad tumedad pilved ning peagi polnud ühte linnpoolt enam näha. Hakkas seenevihma sadama. Tõus oli ka, mida me üldse tähele ei pannud. Tegime lõkke merest ikka eemale, kuid korraga oli vesi paar sammu kaugusel ja me polnud üldse märganud. Glen tahtis südaöö ära oodata, ma polnud vastu, sest ma tahtsin näha kui kaua selline väike lõke vastu peab. Kadus leek ära, olid ainult hõõguvad söed, tuli tuul ja leek jälle üleval.... Vihma hakkas sadama ja muutus juba ebamugavaks. Meri oli ka nii lähedal, et kohe kohe oleks lõkke enese alla matnud. Kustutasime ise lõkke ja matsime liiva alla.

Koju sõites olime enesega rahul- mõeldud, tehtud!

Midagi pönevat kah

Söitsid siin möned puul paljalt ringi ja prutesteerisid autode vastu. :D

Sai neid futugrafeeritud, et ikke oleks mida teile näidata. ;P

Holyrood Park

Tehtud 2010! :D :D :D

Sai siis lõpuks selle kõige lähemal oleva mäe tipus ka ära käidud. Tegelikult olekski oma mäkke ronimisi sealt pidanud alustama.
On siis Edinburghi linnas mägede kogumik, mille kõrgeim tipp on Arthur's Seat (Arturi iste- eesti keeli öeldes :) )- 251m.

Ilm oli suht vilu, kuid soe ning kohati oli tuulevaikne. Laupäeva pärastlõunal kuid muud tegemised tehtud, läksime siis jalutuskäigule ja nii me sinna tippu jõudsime. :P Glen ütles mäe jalamil, et ehh 20 minutit ja oleme tipus. Ma polnud temaga nõus. :D Tema "lähedal" ja "... minutit" on alati ebatäpsed. :D No ja nii oligi, et tippu jõudmine võttis aega nii 30-40 minutit.

Vaade on seal vägev- ma võrdleks seda Tallinna teletorni vaatega. Pole küll nii huvitav maastik ümberringi, kuid näeb samamoodi kõik Edinburghi külje all olevad väiksemad kohad ära nagu teletornist Tallinna ümbrust. Huvitav on see, et selle mäe tipp on hästi kivine. Ja libe! - kuigi kuiv oli. Nii et tuli ettevaatlik olla. Kuid üht spanjelit see ei morjendan'd- jooksis ja hüppas seal ringi nagu kaljukits. Rahvast oli palju ja seal hulgas soomlasi. :) Mõtlesin tükk aega, kas öelda: Tervetuloa! Ja veel miskit või ei. Ei öelnud ma oma eestlasliku tagasihoidlikkusega midagi. ;P

Soovitan teil seda linki ka vaadata selle mäe kohta- netist wikipediast. Seal on lahe panoraamfoto ja muud infot ja ilusamaid pilte kui mul. Inglise keeles küll- kes saab aru, kes mitte.

http://en.wikipedia.org/wiki/Arthur's_Seat,_Edinburgh

Pank, bank, pank, bank- ou, give me a break!

Kahe kuu jooksul kolmas kord pangas ja ikka veel pole mul siinset pangakontot. Päris ausalt öeldes ajab see mul s... keema! Ma ei mõista, mille kuradi jaoks on pangas teller, kui tema kompetentsuses pole pangakonto avamine?!?
Laupäevane päev, kell 11, astun pangakontorisse, kus haigutab tühjus. Leti taga istub üks teller, kes unistavalt aknast välja vaatab. Annan teada, et soovin pangakontot avada. Oi, ai äm sorry, klienditeenindaja on hetkel kliendiga. Teil tuleb aeg kinni panna. Küsisin, kas saaks ehk samaks päevaks. Loomulikult ei. Sain aja teisipäevaks. Eks näis kuidas neljandal korral õnnestub.

Neljapäev

Sai vanaemale just paar päeva enne neljapäeva naljatades märgitud, et ei ole seegi päev arvatavasti kaugel, kui heategevuspoes vaateakent kujundama hakkan. Nimelt, poe juhataja Jan, teeb seda tavaliselt ise. Pluss ka enamasti muud kujundust.
Hehh, neljapäeval läksin tööle ja esimene asi, mis me poe juhatajaga koos tegime; oligi vaateaken. :D Hurraa! Peale seda kujundasin mina ülejäänud riiulid. :D
Jan ütles, et ma võin vabalt oma CVsse lisada "merchandising" , et see poe kujundamine just seda tähendabki. Google tõlkimine annab vastuseks: kaubandus, turustamine, kaubastamisoskus, tootearendus, turustuskunst, kaupade müügivabamaks tegemine.
Ning nagu ikka, küsis ta, kas ma reedel ka tulla saan. :) Loomulikult käisin reedel ka abiks.

Marie Curie Cancer Care ehk minu väikesed saavutused tööalases elus

20 Maist on minu elu keskpunktis peale esmaspäevase ja kolmapäevase Inglise keele tunni
veel vabatahtlikuna töötamine Marie Curie vähiravi heategevuspoes. On möödunud paar nädalat ja ma tunnen üha suuremat rõõmu poes abiks käimisest, kui inglise keele tunnis tuttavate nägude nägemisest.
Selle vähese ajaga, mis ma sinna panustan, olen ma nii ära harjunud selle poe tegemiste toimetamiste, teiste vabatahtlikega ja ka klientidega; et tundub justkui oleksin seal töötanud juba kuid. Shotimaale tulemisest on möödas üle kahe kuu ja sellega harjumine pole küll nii kiiresti läinud. Tundub, et ka poe juhataja on oma suhtumist minusse muutnud ning tunnen, kuidas ta usaldus järjest kasvab. Nimelt seab ta ise tavaliselt vaateaknaid ja alati juhendab, kuhu midagi panna- olgu need siis riided, mänguasjad, vaasid, nõud.... Eelmisel nädalal lasi ta minul sättida ukse kõrval olevat piltide seina. Kiskusin kõik pildid alla ja veetsin oma pool tundi vähemalt kui mitte rohkem (olin nii keskendunud, et aeg ununes sootuks) neid vähe vastuvõetavamalt jaotades ning gruppeerides tagasi pannes. Kui olin lõpetanud, läks pisut aega mööda ja inimesed hakkasid seisatama ja pilte vaatama! Siiani pööras harva keegi sinnapoole pilku! Ooo, ma olin enesega rahul! Peagi müüsime esimese pildi. Asendasin selle järgmisega.
Kuna ma töötan 4 tundi päeavs, oli mul peagi aeg minna.
Ma polnud ammu midagi niimoodi nautinud kui seda piltide väljapanemist ja maitsnud kõditavat rahulolu, pidin ma muidugi Glenile seda näitama. Õhtul tegime väikese jalutuskäigu ja peatusime poe vaateakendel- ja mis ma nägin! Mõned pildid olid veel müüdud!
Järgmisel päeval kui tööle läksin, olid nad müünud oma 6 pilti. Mul tuli sein uuesti teha. Ohh seda rõõmu! Ja juhataja ütles teisele vabatahtlikule, kes kohusetundlikult uusi pilte seinale hakkas panema, et las Heili teeb seda. Naeris, et ta meil spetsialist. :) Kiitis hiljem ja ütles, et tegin tubli töö- asi toimib. Ja tõesti- ka teine kujundus toimis nii, et poole päeva pealt polnud mul enam pilte, mida välja panna.
Ma olen Jan´ile (poe juhataja, naisterahvas, nimi on arvatavasti lühend ja hääldatakse Dśän) väga tänulik. Meil on olnud juttu sellest, et mis tööd ma kõige rohkem teha tahaksin ja ta teab, mis see on. ;) Ning nähtavasti pani ta mind proovile.
Üldse olen ma tänulik selle võimaluse eest töötada vabatahtlikuna- kõlab võib-olla nagu kliśee, kuid see enesetunne, mis ma sealt saan on rohkem väärt kui kõlisev. Esiteks olen ma saanud tagasi oma enesekindluse- nüüd tundub naeruväärne, kuidas ma kartsin vastata klienditeenindamisega seotud töökuulutustele siin. Et pean inglise keeles suhtlema ja äkki ma ei saa aru ja nii edasi. Teiseks on kassa süsteem nii lihtne, et ka 5 aastane laps õpiks selle ära. Kolmandaks on mul siis kogemus UK-s, mida uhkelt CV-sse panna ja mul on kohalik soovitaja kui mõnele töökohale kandideerin. Plus veel see mesimagus rahulolutunne mida saan siis, kui teen seda mis mulle meeldib- ehk kujundan vaateaknaid.
Ootangi juba neljapäeva.

http://www.mariecurie.org.uk/

Laupäevane jalutuskäik

Eelmisel nädalal sai Glen mu lõpuks nõusse minna nädalavahetusel väikesele jalutuskäigule ja ühtlasi ka ühte mäkke ronida. Viimased kaks kuud on see pidevalt tal mõttes olnud- mind kusagile mäe tippu ronima sundida. :)

Laupäeval, 29 mai hommikul tegin võileivad valmis, pakkisime koti ja läksime. Ausalt öeldes me üldse ei arutanud asja, et kus ja mis mäed. Nii et ma ei osanud mitte kui midagi oodata. Istusin lihtsalt autosse ja vahtisin põnevusega ringi, nagu ikka.
Suht Edinburghi külje all (edelas), parkisime auto Flotterstonei´s parklasse, võtsime oma seljakoti ja hakksime astuma. Kiviaiad, mäed ja lambad, lambad, lambad. Ja joovastav mesimagus lõhn neist õitsevatest kollaste õitega põõsastest.

Kui olime oma tund- tund poolteist ühegi pikema pausita maha kõmpinud, jõudsime lõpuks Pentland Hills´i kõrgeima mäe jalamile. Kui olime 10 minutit roninud, oli mul pausi vaja. See mägi on tõeliselt järsk ja mu pisike süda puperdas sees nagu raugal. Viimased poolteist tundi olin vaimustunult ümbruse ilu sisse ahminud, nüüd vajasin poolikut pasteedi võileiba, vett ja puhkust jalgadele. Poetasin oma istmiku kaasa võetud pikniku tekile, võtsin jalanõud jalast ja imetlesin vaadet suud matsutades. Olime jõudnud parajalt kõrgele, et näha teiste mägede vahelt kaugustesse. Päike oli pilve taha pagenud ja jahe hakkas, kuna tuul oli tugevam kui all orus ja vihma hakkas tibutama. Tuli oma teed jätkata, et külm ei hakkaks.
Kui olime poolele teele jõudnud, oli valida- kas minna edasi kõrgeima mäe tippu või minna pisut väiksema mäe tippu ja siis tagasi. Valik oli minu. See oli kiire valik- loomulikult kõrgeima mäe tippu! Kui ma kord juba seal olen ja pealegi oli mu enesetunne hea. Vihma sadas, tuuli oli tugev. Mingil seletamatul kombel ei pannud ma neid kahte tegurit tähelegi. Olin hõivatud Glenile seletamast, et see siin on kanarbik ja need siin on mustikalehed :)...(Ta ei tea taimedest ega puudest midagi). Ning arutasin endamisi, et kuidas mustikad sellise koha peal kasvavad ja miks neil lehetipud nii punased on. Naersime, et nüüd tean, kuhu mustikale tulla. Ja kui peaks sealsetest korjatud mustikatest moosi keetma, siis müüks seda 100£purk!

Igatahes varsti olimegi Scald Law tipus, kus meid ootas lihtsalt üks väike valge post.

Võimas! 575 meetri kõrgusel ja pisut pealegi. Fotokaamera küll seda kõike ei suutnud väga hästi haarata, kuid midagi ikka. Vaated vaadatud, pildid tehtud, tuli tagasi alla ronida ja järgmine mäe tipp vallutada. Ehk tagasi sinna poolele teele ja seekord siis vähe madalama mäe otsa. Sinna otsa ronides vaatasin kogu aeg selja taha tagasi ja imetlesin äsja vallutatud mäge. Ja korraga välgatas mõte, et oi! Eesti lipp oleks pidanud kaasas olema ja oleks pidanud sinna tippu jätma. See oli rohkem naljaga pooleks mõeldud, sest sinna keegi midagi ei jäta. Ja sealt arenes me vestlus ja mõttekäik Gleniga edsi, et äkki olen ma esimene eestlane, kes sinna mäe otsa ronis. Mhm.. kahjuks ei saa ma seda kunagi teada, kuid ma meelitasin ennast selle mõttega ja järgmist mäge oli hulga kergem seetõttu võita. Kuigi see tundus veel järsem (tegelikult oli ka) ja jalalihased andsid endast juba ebameeldivalt märku.

Selle, Carnethy mäe otsas ootas meid vaid kivihunnik. Ei tea, inimeste kätetöö või mis, kuid kohati olid kivid poolkaare kujulised vallid. Varjusime tuule eest ja pidasime seal oma lõuna.

Siinkohal mainin ära oma pisikese juhtumi. Kui selle teise mäe otsa jõudsime, nägin seda teed, mida me algatuseks üle tunni tallanud olime ja lambaid, keda ma pildistasin. Nii lahe oli neid sealt mäe otsast näha- nagu väikesed valged täpid rohelises murus. Ja kuna kedagi ümbruses ei olnud hüüdsin täiest kõrist: Hello sheep!!! Mää- määä! Your so cute!

Olime oma kannid kivihunnikusse mugavalt kohandanud ja mugisime võileibu, kui korraga kaks meest koos koeraga mäe küljelt püsti tõusid ja meile veidra pilgu heitsid. Hahaha! Mul läksid kõrvad punaseks! Ma polnud neid üldse märganud! Glen arvas et ma neid nägin ja imestas, kui ma seal lammastele karjusin.. kuid ei öelnud midagi. Saime kõhutäie naerda.

Kõht täis, tuju hea, tuli jälle teed jätkata, sest tuul ja vihm just sooja ei andnud. Päris raske on teinekord mäest alla minna, kuid ma ei virisenud, sest olin kindel, et nüüd läheme alla tagasi sileda tee peale ja jalutame tagasi autoni. Olime poolel teel mäest alla, kui tuli järgmise, Turnhouse mäe otsa ronida! Olin nördinud, tahtsin alla. Aitas kahest mäest ja kõrgustest. Tuli välja, et sealt ei lähe teed alla ja ainuke viis tagasi saada, on ka järgmine mägi ületada. Hambad ristis tuli seda teha. Pidin pidevalt peatuma, sest hakkasin väsima, jalalihased kiskusid krampi ning mägi oli järsk nagu ikka. Hea küll, jõudsime sinna tippu ja mida ma näen! Veel üks ja veel üks ja veel üks mägi! Tagasitee oligi mägi mäe järgi, üles, alla, üles, alla. Mul kiskus meele mõruks ja jalad nutsid. Kuid midagi polnud parata. Liikusin suht aeglaselt ja väga ettevaatlikult, sest jalad olid juba nõrgad ja libisesin korduvalt tasakaalu kaotades.

Gleni arvates oli jalutajaid hämmastavalt vähe. Ta on seal ennegi käinud ja ütles, et tavaliselt on igasugu rahvast kordades rohkem. Kuid mõned mehed jooksid seal mägesid pidi üles ja alla. Igakord kui mõni jooksja minust mööda tuhises, oli mul suht piinlik tunne, et mina üritan ülesmäge ronida ja värisen ja hingeldan nagu 100 aastane.

Nagu juba mainisin on lambaid seal palju. Täiesti normaalne on, et rada viib läbi lammaste. Kohati on seal lammastele küll piirdeaiad, kuid jalutajatele on üle aia tehtud spetsiaalsed redelid või siis on väravad. Ka meie matka lõpus sattusime lammaste keskele. Ehk paljud uted olid leidnud omale puhkamiseks just lookleva teeraja. Oinaste suured sarved olid päris hirmuäratavad, kuid neist vaikselt möödudes ja mitte häirides polnud hullu midagi. Pigem tegid nemad meie teelt sääret.

Peale 4 ja poolt tundi jõudsime tagasi autoni. Olime kõndinud üle 7 miili ehk kusagil üle 12 kilomeetri. Olin nii väsinud, et tagasiteel koju vajusin autos unne.

Glen märkis google mapis me käidud raja maha: http://www.gmap-pedometer.com/?r=3766868

Ja rohkem käidud teest leiab: http://picasaweb.google.com/116753560627347335055/ShotimaaMagedes#http://picasaweb.google.com/116753560627347335055/ShotimaaMagedes##