Kolmapäeval, ehk Jaanilaupäeval siis... olin väga väsinud ja tahtsin varakult magama minna. Kuna Glen käis õhtul trennis, jäi meie õhtusöök kella 21-22 vahele. Söögilauas mainisin korra midagi Jaanipäeva kohta. Olime sellest eelmisel nädalal rääkinud, kuid Glen oli pisut segaduses- ta arvas, et lõket tehakse 24 juunil. Oli veel tahtnud, et läheme hangime eelmisel õhtul kusagilt puud valmis, et lõket teha. Seletain talle, et lõke tehakse 23 või ei tee üldse ja kogu lugu. Olin väsinud ja tahtsin magama minna. Glen ütles, et nii, kui tuleb täna lõket teha, siis täna. Pane riidesse ja lähme teeme lõkke.
Kell oli kümme õhtul. 22:15 astusime uksest välja, istusime autosse, sõitsime lähima pargi juurde ning läksime pimedas hagu otsima. Mind ajas see hullupööra naerma. Huvitav, et väljas nii pime oli. Pilves ka muidugi, kuid ikkagi. Noh, Glen leidis puude ja põõsa alustest kaks suuremat oksa. Mina korjasin pisikesi pulgakesi, mida koertele paras mängimiseks loopida. Kenasti vedeles ka üks ajaleht maas. Selle korjasime ka üles. Peotäis pulki leidsin, rohkem mitte. Park oli nii puhas, et sealt suurt midagi ei saanud.
Sõitsime siis Portobello randa ja tegime lõkke. Pisike oli, kuid 2 tundi pidas vastu. Laine rullus rahulikult randa, mõlemal pool paistsid linna tuled, õhk oli soe, istusime ja vahtisime oma pisikest tuld. Eemal mere kohal kerkisid järjest koledamad tumedad pilved ning peagi polnud ühte linnpoolt enam näha. Hakkas seenevihma sadama. Tõus oli ka, mida me üldse tähele ei pannud. Tegime lõkke merest ikka eemale, kuid korraga oli vesi paar sammu kaugusel ja me polnud üldse märganud. Glen tahtis südaöö ära oodata, ma polnud vastu, sest ma tahtsin näha kui kaua selline väike lõke vastu peab. Kadus leek ära, olid ainult hõõguvad söed, tuli tuul ja leek jälle üleval.... Vihma hakkas sadama ja muutus juba ebamugavaks. Meri oli ka nii lähedal, et kohe kohe oleks lõkke enese alla matnud. Kustutasime ise lõkke ja matsime liiva alla.
Koju sõites olime enesega rahul- mõeldud, tehtud!
No comments:
Post a Comment