Marie Curie Cancer Care ehk minu väikesed saavutused tööalases elus

20 Maist on minu elu keskpunktis peale esmaspäevase ja kolmapäevase Inglise keele tunni
veel vabatahtlikuna töötamine Marie Curie vähiravi heategevuspoes. On möödunud paar nädalat ja ma tunnen üha suuremat rõõmu poes abiks käimisest, kui inglise keele tunnis tuttavate nägude nägemisest.
Selle vähese ajaga, mis ma sinna panustan, olen ma nii ära harjunud selle poe tegemiste toimetamiste, teiste vabatahtlikega ja ka klientidega; et tundub justkui oleksin seal töötanud juba kuid. Shotimaale tulemisest on möödas üle kahe kuu ja sellega harjumine pole küll nii kiiresti läinud. Tundub, et ka poe juhataja on oma suhtumist minusse muutnud ning tunnen, kuidas ta usaldus järjest kasvab. Nimelt seab ta ise tavaliselt vaateaknaid ja alati juhendab, kuhu midagi panna- olgu need siis riided, mänguasjad, vaasid, nõud.... Eelmisel nädalal lasi ta minul sättida ukse kõrval olevat piltide seina. Kiskusin kõik pildid alla ja veetsin oma pool tundi vähemalt kui mitte rohkem (olin nii keskendunud, et aeg ununes sootuks) neid vähe vastuvõetavamalt jaotades ning gruppeerides tagasi pannes. Kui olin lõpetanud, läks pisut aega mööda ja inimesed hakkasid seisatama ja pilte vaatama! Siiani pööras harva keegi sinnapoole pilku! Ooo, ma olin enesega rahul! Peagi müüsime esimese pildi. Asendasin selle järgmisega.
Kuna ma töötan 4 tundi päeavs, oli mul peagi aeg minna.
Ma polnud ammu midagi niimoodi nautinud kui seda piltide väljapanemist ja maitsnud kõditavat rahulolu, pidin ma muidugi Glenile seda näitama. Õhtul tegime väikese jalutuskäigu ja peatusime poe vaateakendel- ja mis ma nägin! Mõned pildid olid veel müüdud!
Järgmisel päeval kui tööle läksin, olid nad müünud oma 6 pilti. Mul tuli sein uuesti teha. Ohh seda rõõmu! Ja juhataja ütles teisele vabatahtlikule, kes kohusetundlikult uusi pilte seinale hakkas panema, et las Heili teeb seda. Naeris, et ta meil spetsialist. :) Kiitis hiljem ja ütles, et tegin tubli töö- asi toimib. Ja tõesti- ka teine kujundus toimis nii, et poole päeva pealt polnud mul enam pilte, mida välja panna.
Ma olen Jan´ile (poe juhataja, naisterahvas, nimi on arvatavasti lühend ja hääldatakse Dśän) väga tänulik. Meil on olnud juttu sellest, et mis tööd ma kõige rohkem teha tahaksin ja ta teab, mis see on. ;) Ning nähtavasti pani ta mind proovile.
Üldse olen ma tänulik selle võimaluse eest töötada vabatahtlikuna- kõlab võib-olla nagu kliśee, kuid see enesetunne, mis ma sealt saan on rohkem väärt kui kõlisev. Esiteks olen ma saanud tagasi oma enesekindluse- nüüd tundub naeruväärne, kuidas ma kartsin vastata klienditeenindamisega seotud töökuulutustele siin. Et pean inglise keeles suhtlema ja äkki ma ei saa aru ja nii edasi. Teiseks on kassa süsteem nii lihtne, et ka 5 aastane laps õpiks selle ära. Kolmandaks on mul siis kogemus UK-s, mida uhkelt CV-sse panna ja mul on kohalik soovitaja kui mõnele töökohale kandideerin. Plus veel see mesimagus rahulolutunne mida saan siis, kui teen seda mis mulle meeldib- ehk kujundan vaateaknaid.
Ootangi juba neljapäeva.

http://www.mariecurie.org.uk/