Laupäeval, 29 mai hommikul tegin võileivad valmis, pakkisime koti ja läksime. Ausalt öeldes me üldse ei arutanud asja, et kus ja mis mäed. Nii et ma ei osanud mitte kui midagi oodata. Istusin lihtsalt autosse ja vahtisin põnevusega ringi, nagu ikka.
Suht Edinburghi külje all (edelas), parkisime auto Flotterstonei´s parklasse, võtsime oma seljakoti ja hakksime astuma. Kiviaiad, mäed ja lambad, lambad, lambad. Ja joovastav mesimagus lõhn neist õitsevatest kollaste õitega põõsastest.
Suht Edinburghi külje all (edelas), parkisime auto Flotterstonei´s parklasse, võtsime oma seljakoti ja hakksime astuma. Kiviaiad, mäed ja lambad, lambad, lambad. Ja joovastav mesimagus lõhn neist õitsevatest kollaste õitega põõsastest.
Kui olime oma tund- tund poolteist ühegi pikema pausita maha kõmpinud, jõudsime lõpuks Pentland Hills´i kõrgeima mäe jalamile. Kui olime 10 minutit roninud, oli mul pausi vaja. See mägi on tõeliselt järsk ja mu pisike süda puperdas sees nagu raugal. Viimased poolteist tundi olin vaimustunult ümbruse ilu sisse ahminud, nüüd vajasin poolikut pasteedi võileiba, vett ja puhkust jalgadele. Poetasin oma istmiku kaasa võetud pikniku tekile, võtsin jalanõud jalast ja imetlesin vaadet suud matsutades. Olime jõudnud parajalt kõrgele, et näha teiste mägede vahelt kaugustesse. Päike oli pilve taha pagenud ja jahe hakkas, kuna tuul oli tugevam kui all orus ja vihma hakkas tibutama. Tuli oma teed jätkata, et külm ei hakkaks.
Kui olime poolele teele jõudnud, oli valida- kas minna edasi kõrgeima mäe tippu või minna pisut väiksema mäe tippu ja siis tagasi. Valik oli minu. See oli kiire valik- loomulikult kõrgeima mäe tippu! Kui ma kord juba seal olen ja pealegi oli mu enesetunne hea. Vihma sadas, tuuli oli tugev. Mingil seletamatul kombel ei pannud ma neid kahte tegurit tähelegi. Olin hõivatud Glenile seletamast, et see siin on kanarbik ja need siin on mustikalehed :)...(Ta ei tea taimedest ega puudest midagi). Ning arutasin endamisi, et kuidas mustikad sellise koha peal kasvavad ja miks neil lehetipud nii punased on. Naersime, et nüüd tean, kuhu mustikale tulla. Ja kui peaks sealsetest korjatud mustikatest moosi keetma, siis müüks seda 100£purk!
Kui olime poolele teele jõudnud, oli valida- kas minna edasi kõrgeima mäe tippu või minna pisut väiksema mäe tippu ja siis tagasi. Valik oli minu. See oli kiire valik- loomulikult kõrgeima mäe tippu! Kui ma kord juba seal olen ja pealegi oli mu enesetunne hea. Vihma sadas, tuuli oli tugev. Mingil seletamatul kombel ei pannud ma neid kahte tegurit tähelegi. Olin hõivatud Glenile seletamast, et see siin on kanarbik ja need siin on mustikalehed :)...(Ta ei tea taimedest ega puudest midagi). Ning arutasin endamisi, et kuidas mustikad sellise koha peal kasvavad ja miks neil lehetipud nii punased on. Naersime, et nüüd tean, kuhu mustikale tulla. Ja kui peaks sealsetest korjatud mustikatest moosi keetma, siis müüks seda 100£purk!
Igatahes varsti olimegi Scald Law tipus, kus meid ootas lihtsalt üks väike valge post.
Võimas! 575 meetri kõrgusel ja pisut pealegi. Fotokaamera küll seda kõike ei suutnud väga hästi haarata, kuid midagi ikka. Vaated vaadatud, pildid tehtud, tuli tagasi alla ronida ja järgmine mäe tipp vallutada. Ehk tagasi sinna poolele teele ja seekord siis vähe madalama mäe otsa. Sinna otsa ronides vaatasin kogu aeg selja taha tagasi ja imetlesin äsja vallutatud mäge. Ja korraga välgatas mõte, et oi! Eesti lipp oleks pidanud kaasas olema ja oleks pidanud sinna tippu jätma. See oli rohkem naljaga pooleks mõeldud, sest sinna keegi midagi ei jäta. Ja sealt arenes me vestlus ja mõttekäik Gleniga edsi, et äkki olen ma esimene eestlane, kes sinna mäe otsa ronis. Mhm.. kahjuks ei saa ma seda kunagi teada, kuid ma meelitasin ennast selle mõttega ja järgmist mäge oli hulga kergem seetõttu võita. Kuigi see tundus veel järsem (tegelikult oli ka) ja jalalihased andsid endast juba ebameeldivalt märku.
Selle, Carnethy mäe otsas ootas meid vaid kivihunnik. Ei tea, inimeste kätetöö või mis, kuid kohati olid kivid poolkaare kujulised vallid. Varjusime tuule eest ja pidasime seal oma lõuna.
Siinkohal mainin ära oma pisikese juhtumi. Kui selle teise mäe otsa jõudsime, nägin seda teed, mida me algatuseks üle tunni tallanud olime ja lambaid, keda ma pildistasin. Nii lahe oli neid sealt mäe otsast näha- nagu väikesed valged täpid rohelises murus. Ja kuna kedagi ümbruses ei olnud hüüdsin täiest kõrist: Hello sheep!!! Mää- määä! Your so cute!
Olime oma kannid kivihunnikusse mugavalt kohandanud ja mugisime võileibu, kui korraga kaks meest koos koeraga mäe küljelt püsti tõusid ja meile veidra pilgu heitsid. Hahaha! Mul läksid kõrvad punaseks! Ma polnud neid üldse märganud! Glen arvas et ma neid nägin ja imestas, kui ma seal lammastele karjusin.. kuid ei öelnud midagi. Saime kõhutäie naerda.
Kõht täis, tuju hea, tuli jälle teed jätkata, sest tuul ja vihm just sooja ei andnud. Päris raske on teinekord mäest alla minna, kuid ma ei virisenud, sest olin kindel, et nüüd läheme alla tagasi sileda tee peale ja jalutame tagasi autoni. Olime poolel teel mäest alla, kui tuli järgmise, Turnhouse mäe otsa ronida! Olin nördinud, tahtsin alla. Aitas kahest mäest ja kõrgustest. Tuli välja, et sealt ei lähe teed alla ja ainuke viis tagasi saada, on ka järgmine mägi ületada. Hambad ristis tuli seda teha. Pidin pidevalt peatuma, sest hakkasin väsima, jalalihased kiskusid krampi ning mägi oli järsk nagu ikka. Hea küll, jõudsime sinna tippu ja mida ma näen! Veel üks ja veel üks ja veel üks mägi! Tagasitee oligi mägi mäe järgi, üles, alla, üles, alla. Mul kiskus meele mõruks ja jalad nutsid. Kuid midagi polnud parata. Liikusin suht aeglaselt ja väga ettevaatlikult, sest jalad olid juba nõrgad ja libisesin korduvalt tasakaalu kaotades.
Gleni arvates oli jalutajaid hämmastavalt vähe. Ta on seal ennegi käinud ja ütles, et tavaliselt on igasugu rahvast kordades rohkem. Kuid mõned mehed jooksid seal mägesid pidi üles ja alla. Igakord kui mõni jooksja minust mööda tuhises, oli mul suht piinlik tunne, et mina üritan ülesmäge ronida ja värisen ja hingeldan nagu 100 aastane.
Nagu juba mainisin on lambaid seal palju. Täiesti normaalne on, et rada viib läbi lammaste. Kohati on seal lammastele küll piirdeaiad, kuid jalutajatele on üle aia tehtud spetsiaalsed redelid või siis on väravad. Ka meie matka lõpus sattusime lammaste keskele. Ehk paljud uted olid leidnud omale puhkamiseks just lookleva teeraja. Oinaste suured sarved olid päris hirmuäratavad, kuid neist vaikselt möödudes ja mitte häirides polnud hullu midagi. Pigem tegid nemad meie teelt sääret.
Peale 4 ja poolt tundi jõudsime tagasi autoni. Olime kõndinud üle 7 miili ehk kusagil üle 12 kilomeetri. Olin nii väsinud, et tagasiteel koju vajusin autos unne.
Glen märkis google mapis me käidud raja maha: http://www.gmap-pedometer.com/?r=3766868
No comments:
Post a Comment