Laupäeval, 13. novembril maandusime Prantsusmaal, Lyon'i lennujaamas. Lennukilt maha astudes tervitas meid üllatavalt soe õhk (14-16 C), päikesepaiste ja kaugel silmapiiril olevad alpid lumiste tippudega. Ohoo, kui ilus!
Passikontrollis vaatas härra piiriametnik mu passi ja küsis: "Kas see olete teie?" Mina: "Jah, loomulikult. See pilt on 10 aastat tagasi tehtud", samal ajal üritades oma juukseid hobusesabas hoida, et sarnasus paremini näha oleks. Piiriametnik vaatas uuesti tehes turtsuva zesti oma pea, õla ja seljaga ning lausus: "Te näete välja nagu tulnukas." Vaatasin teda hämmeldunult, võtsin oma passi ja sammusin edasi. Ise mõeldes " Oo jaa, ja kui te vaid teaksite!-Seest roheline!"
Rääkisin seda ülejäänud seltskonnale- Glenile, ta õele ja emale-isale. Gleni ema vastas selle peale, et ah, see on prantsuse huumor.
Lennujaam tundus väike ja kodune. Võtsime rendiauto ja vurasime edasi. Ees ootas kusagil paarsada kilomeetrit ja väike kohake nimega Courtheźon. Nii palju kui kiirtee kõrval näha oli enne pimeduse saabumist, siis: vau! Pole eales nii palju viinamarjaistandusi näinud. Ja mäed, mäed, mäed... ümberringi. Ja viinamarjaistandused nõlvadel ja kallakutel ja oeh... igalpool. Ja mõnus, et sügise värvid olid veel täies hoos lehtedel ilutsemas.
Üllatuseks olid kiirteel olevad punktid, kus tuli maksta kiirtee kasutamise maksu. Minu jaoks midagi uut. Loomulikult olin ma sellest varem kuulnud, kuid millegipärast ei oodanud ma seda Prantsusmaal.
Saabusime õhtupimeduses külalistemajja, kus ööbisime. Esimene mulje väljas oli just selline nagu ajakirjadest ja postkaartidelt nähtud. Maja ees kiviklibu ja plaadid ning palju lilli pottides.
Tarisime oma kohvrid sisse, vaatasime oma toad üle ja läksime vanavanematele tere ütlema.
... jätkub...
Wednesday, 17 November 2010
Kus kurat ma elan?!?
Eile astusime sisse mobiilioperaatori Orange poodi kaubanduskeskuses.
Eks, nagu Eestis EMT või Elisa pood/klienditeeninduspunkt. Küsimus oli selles, et Prantsusmaal olles mu telefon/SIM kaart ei töötanud. "Pole võrku", oli teade ekraanil. Ja kui käsitsi võrku valida proovisime näitas valitavate võrkude ees keelumärki ja telefoni ekraanile ilmus kiri: pole lubatud.
Astusime siis Orange'isse sisse ja küsisime asja kohta. Palusime vaadata, kas millegi pärast on lepingus selline punkt, et ma ei saa oma kaarti välismaal kasutada või mis. Ja teate, mis me vastuseks saime!- Helistage palun klienditeeninduse telefonile ja küsige sealt. Nemad esitavad teile mõned küsimused, et tutvastada, kas te olete ikka see keda väidate end olevat jne. Meie siin ei pääse teie kontole ligi, et asja uurida.
WTF! Vot sellised igapäeva asjad ajavad mind siin täiega marru. Sa oled kohal klienditeeninduspunktis, sul on raudselt kaasas isikut tõendav dokument millega tõestada et sa oled see kes sa oled ja nad ei saa mitte midagi teha. Kui ajuvaba! Ma olen ammu järeldusele jõudnud, et Suurbritannia on säärastes asjaajamistes sajandiga maas. Enamus kohtades on nii, et sa kohale ei lähe ja silmast silma kellegiga ei räägi, vaid pead posti teel oma isikut tõendavaid dokumente saatma ja ootama nädalaid. Ja muidkui helistama ja a la automaatvastajaga rääkima ja valima telefonil numbreid, kui sul on see küsimus vajuta nr 1 ja kui sul on hoopis selline küsimus, siis vajuta 2 jne. Aga sellist valikut pole, et kui su küsimus ei ole selline nagu valikud, siis vajuta number 8 näiteks.
Minu jõulusoov: Dear God, saad sa palun nii teha, et keegi tooks tänapäeva kiire ja mugava klienditeeninduse ja tehnika Suurbritanniasse. Tänan. Heili
Eks, nagu Eestis EMT või Elisa pood/klienditeeninduspunkt. Küsimus oli selles, et Prantsusmaal olles mu telefon/SIM kaart ei töötanud. "Pole võrku", oli teade ekraanil. Ja kui käsitsi võrku valida proovisime näitas valitavate võrkude ees keelumärki ja telefoni ekraanile ilmus kiri: pole lubatud.
Astusime siis Orange'isse sisse ja küsisime asja kohta. Palusime vaadata, kas millegi pärast on lepingus selline punkt, et ma ei saa oma kaarti välismaal kasutada või mis. Ja teate, mis me vastuseks saime!- Helistage palun klienditeeninduse telefonile ja küsige sealt. Nemad esitavad teile mõned küsimused, et tutvastada, kas te olete ikka see keda väidate end olevat jne. Meie siin ei pääse teie kontole ligi, et asja uurida.
WTF! Vot sellised igapäeva asjad ajavad mind siin täiega marru. Sa oled kohal klienditeeninduspunktis, sul on raudselt kaasas isikut tõendav dokument millega tõestada et sa oled see kes sa oled ja nad ei saa mitte midagi teha. Kui ajuvaba! Ma olen ammu järeldusele jõudnud, et Suurbritannia on säärastes asjaajamistes sajandiga maas. Enamus kohtades on nii, et sa kohale ei lähe ja silmast silma kellegiga ei räägi, vaid pead posti teel oma isikut tõendavaid dokumente saatma ja ootama nädalaid. Ja muidkui helistama ja a la automaatvastajaga rääkima ja valima telefonil numbreid, kui sul on see küsimus vajuta nr 1 ja kui sul on hoopis selline küsimus, siis vajuta 2 jne. Aga sellist valikut pole, et kui su küsimus ei ole selline nagu valikud, siis vajuta number 8 näiteks.
Minu jõulusoov: Dear God, saad sa palun nii teha, et keegi tooks tänapäeva kiire ja mugava klienditeeninduse ja tehnika Suurbritanniasse. Tänan. Heili
Tuesday, 2 November 2010
Hingedepäev- Jaan Lõo
Täna hingedepäev.
Täna tulevad kõik, kes mind on loonud
ja aegade hämarusest ette toonud,
mu muistsed vanemad, kallid kooljad,
mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad.
Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma,
kõik pirrud ma süütasin põlema,
laud nõtkub söökide jookide all
ja õled puhtad on põrandal.
Mu kojukutset nad kuulevad
ja haudadest hulgana tulevad
mu esiisad, kaugelt muinasmaalt:
kes kütt, kes kalur Volga ra'alt,
kes süütasid Muroma kütiste tuld,
kes teavad, kus peidus on Kungla kuld;
kes ilmus kui võitja maleva,
et Eesti kodu siin rajada;
kes langes Eesti viimses väes,
kes rauges raske orjuse käes.
Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa,
mu tare, mu kambri, mu koduse toa.
Võtke mu värsket, mu uudseviljast,
kestke mu kappades vahtavast kaljast;
saatke mu künnile, külvile kasu,
mu töödele tasu, mu rahvale asu;
läitke leeki mu poegade rinda,
et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks,
et maad, mis joonud te verd ja higi,
ei vääriks, ei võidaks võõras vägi.
ja viimaks-
kui ähvardab kustuda Eesti päike,
siis tulge kui äike, kui kevade torm
ja pühkige ära kõik painajad, lööjad
ja surujad, sööjad.
Küll piduehtes siis kodumaa
kõik tuled teil süütab põlema.
Täna tulevad kõik, kes mind on loonud
ja aegade hämarusest ette toonud,
mu muistsed vanemad, kallid kooljad,
mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad.
Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma,
kõik pirrud ma süütasin põlema,
laud nõtkub söökide jookide all
ja õled puhtad on põrandal.
Mu kojukutset nad kuulevad
ja haudadest hulgana tulevad
mu esiisad, kaugelt muinasmaalt:
kes kütt, kes kalur Volga ra'alt,
kes süütasid Muroma kütiste tuld,
kes teavad, kus peidus on Kungla kuld;
kes ilmus kui võitja maleva,
et Eesti kodu siin rajada;
kes langes Eesti viimses väes,
kes rauges raske orjuse käes.
Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa,
mu tare, mu kambri, mu koduse toa.
Võtke mu värsket, mu uudseviljast,
kestke mu kappades vahtavast kaljast;
saatke mu künnile, külvile kasu,
mu töödele tasu, mu rahvale asu;
läitke leeki mu poegade rinda,
et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks,
et maad, mis joonud te verd ja higi,
ei vääriks, ei võidaks võõras vägi.
ja viimaks-
kui ähvardab kustuda Eesti päike,
siis tulge kui äike, kui kevade torm
ja pühkige ära kõik painajad, lööjad
ja surujad, sööjad.
Küll piduehtes siis kodumaa
kõik tuled teil süütab põlema.
St. James' Park, Newcastle. Ehk eesti keeli jalgpallistaadion Newcastle's Inglismaal. Sai seal pühapäeval tööl käidud. Jälle üks huvitav kogemus.
Nüüd sai omal nahal tõdetud, et Inglismaal on jalgpall nagu religioon. Suur ja võimas. Kui Edinburghist bussiga sinna kohale jõudsime, nii 2 ja pool tundi enne mängu algust, siis kogu staadioni olid piiranud erk-kollastes jopedes kiivritega politseinikud. Ma pole vist eales nii palju politseinikke korraga näinud. Olin hämmeldunud ja ei mõistnud, mis toimub ja miks neid nii palju on.
Hiljem, kui need 5 laudkonda kes meil teenindada olid, mängul olid; kõigutasime me jalgu, mugisime söögi jääke ja vaatasime mängu seinal olevatest telekatest. Mängisid Newcastle United ja Sunderland. Suur staadion, mahutab istuma 52,387 inimest. Uskumatu, et terve staadion oli rahvast täis, justkui oleks MM või miskit säärast toimumas. Kas meil on eales pooltki staadionit täis, kui omavahel mängivad kohalikud klubid, nagu näiteks Levaadia ja Viljandi Tulevik? Sellest võivad meie jalgpallurid ainult unistada.
Oi kui palju kollaseid kaarte jagati ja kui palju pidi kohtunik mehi omavahel lahutama, et need kätega arveid ei klaariks. Siis mõistsin, et no kui mängijad juba omavahel nii agresiivsed on, siis eks fännidki ole vastavale meeleolule õhutatud. Sel ruumil aknaid ei olnud, nii et mis väljas toimus ja kas keegi kusagil kaklema läks, ei tea. Newcastle United igatahes võitis 5:1
Nüüd sai omal nahal tõdetud, et Inglismaal on jalgpall nagu religioon. Suur ja võimas. Kui Edinburghist bussiga sinna kohale jõudsime, nii 2 ja pool tundi enne mängu algust, siis kogu staadioni olid piiranud erk-kollastes jopedes kiivritega politseinikud. Ma pole vist eales nii palju politseinikke korraga näinud. Olin hämmeldunud ja ei mõistnud, mis toimub ja miks neid nii palju on.
Hiljem, kui need 5 laudkonda kes meil teenindada olid, mängul olid; kõigutasime me jalgu, mugisime söögi jääke ja vaatasime mängu seinal olevatest telekatest. Mängisid Newcastle United ja Sunderland. Suur staadion, mahutab istuma 52,387 inimest. Uskumatu, et terve staadion oli rahvast täis, justkui oleks MM või miskit säärast toimumas. Kas meil on eales pooltki staadionit täis, kui omavahel mängivad kohalikud klubid, nagu näiteks Levaadia ja Viljandi Tulevik? Sellest võivad meie jalgpallurid ainult unistada.
Oi kui palju kollaseid kaarte jagati ja kui palju pidi kohtunik mehi omavahel lahutama, et need kätega arveid ei klaariks. Siis mõistsin, et no kui mängijad juba omavahel nii agresiivsed on, siis eks fännidki ole vastavale meeleolule õhutatud. Sel ruumil aknaid ei olnud, nii et mis väljas toimus ja kas keegi kusagil kaklema läks, ei tea. Newcastle United igatahes võitis 5:1
Minu teine tähelepanek, mis juba Glasgows Hampden'i staadionil töötades hämmastas, on see; et teatri kultuuri neil ei ole, (Selle all ma mõtlen, et teatrisse astutakse sisse enamvähem otse tänavalt ja vähe, kui üldse on inimesi, kes ennast teatrisse minekuks korralikult riidesse panevad) kuid samas hobuste võistlusteks ja jalgpalliks löövad nad end üles. Ka pühapäeval oli suvekleitides ja kontsakingades naisi, kes vaprad üritasid olla, endil kananahk kätel turritamas. Mehed on enamasti ülikondades, lipsudes ning mõnel toetatava klubi sall "kuuluvust" näitamaks kaelas.
Pluss veel siia juurde see komme tulla mängule 2 tundi varem, olles eelnevalt laua kinni pannud, süüa oma seltskonnaga eelroa ja magustoiduga vastavalt kella ajale, kas siis lõunat või õhtusööki. Meie A le coq areenal on ainult tühi betoon. Pole sellist asja nagu siin, et igalpool on vaip maas ja siseruume erinevaid kui palju. Küll pisikesi ja suuremaid bokse, kus 5-50 lauda, vastavalt vajadusele. Baare ülejäänud rahvale. Ja ka seal on muideks vaibad maas. Seda peab oma silmaga nägema ja kogema. Minu jaoks hämmastav ja suht ilus. Ja meil.... kui jalgpall läbi saab on kas iga roju oma koju või kusagile linna peale baari. Siin saab peale mängu veel vähemasti tunni jagu aega veeta seal samades eraldi ruumides või baarides.
Vat mida tähendab siin jalgpall.
Wednesday, 27 October 2010
Njahh, teinekord võivad uued harjumused hoopis negatiivsete mõjudega olla.
Kodus jõin teed harva. Enamasti sügis-talvisel perioodil ja sõbrannaga kohvikus käies. Siin on tee joomine vaat et igapäevane asi. Ja nüüd selgub, et tee joomine takistab toidust raua irdumist verre, ning võib olla üheks teguriks, et mul aneemia avastati.
Pole hullu, pandi rauatablette kugistama ja mahla jooma. Eks ma piiran oma tee joomist kah siis.
Ohh, on ikka elu- mõtled küll, et näe kui hea, ma kohvi ei joo, joon hoopis teed ja seda ka piimaga. Et palju parem ja siis on ikka mingi jama kaelas. Nojahh, samas ei saa seda kehvveresust peljalt tee joomise süüks ajada. Eks neelan siis tablette ja üritan veel tervislikumalt toituda. Küll kõik korda saab. :)
Kodus jõin teed harva. Enamasti sügis-talvisel perioodil ja sõbrannaga kohvikus käies. Siin on tee joomine vaat et igapäevane asi. Ja nüüd selgub, et tee joomine takistab toidust raua irdumist verre, ning võib olla üheks teguriks, et mul aneemia avastati.
Pole hullu, pandi rauatablette kugistama ja mahla jooma. Eks ma piiran oma tee joomist kah siis.
Ohh, on ikka elu- mõtled küll, et näe kui hea, ma kohvi ei joo, joon hoopis teed ja seda ka piimaga. Et palju parem ja siis on ikka mingi jama kaelas. Nojahh, samas ei saa seda kehvveresust peljalt tee joomise süüks ajada. Eks neelan siis tablette ja üritan veel tervislikumalt toituda. Küll kõik korda saab. :)
Tuesday, 5 October 2010
Mõtlesin, et vaat kui huvitav- kodutuid inimesi siin tänavatel ei kohta prügikastides sobramas ega ringi kolamas, kuid tänavatel kerjavaid inimesi on küll üksjagu. Mõnda tean juba nägupidi ning nende kindlaid asukohti.
Kuulsin ka raadiosaadet selle kohta ja siis jäi mulje, et see illegaalne tegevus on. Arvan, et sain valesti aru, sest Princess Streetil (mis üks põhilisi tänavaid) pole ma küll kedagi näinud neid trahvimas või ära ajamas.
Kuulsin ka raadiosaadet selle kohta ja siis jäi mulje, et see illegaalne tegevus on. Arvan, et sain valesti aru, sest Princess Streetil (mis üks põhilisi tänavaid) pole ma küll kedagi näinud neid trahvimas või ära ajamas.
Friday, 1 October 2010
Tehtud 2010 ;)
Eile oli Glenil tööl poolik päev.
Mõtlesime, et teeme midagi lõbusat- läksime kartidega sõitma.
Juhtus väga vaikne aeg olema, nii et kimasime siserajal ainult kahekesi ringi. Alguses võttis mul küll jalad nõrgaks, kui meile juhiseid jagati. Esimese ringi tegin suht tagasihoidlikult ja igas kurvis kartsin, et lendan uperpalli või miskit. Tegelikult polnud hullu midagi. Iga ringiga mu adrenaliin tõusis ja võistlemis isu kasvas. Tegime 4x 10 minutit. Viimased kümme minutit, ei kartnud ma enam midagi ega miski huvitanud, kimasin nagu hull- nii äge oli. Ja oi ma olin endaga rahul! Kolm ringi, kuidas Glen ka ei üritanud, mööda ta minust ei saanud!!! :D :D :D
Ajad olid meil Gleniga suht samasse kanti. Gleni parim ringi aeg oli 0:20.63, minul 0:22.19
Igatahes väga lõbus oli ja nüüd mul siis ka kart lõpuks järgi proovitud. Umbes 20 aastat mul see soovide nimekirjas olnud ja ikka tegemata. Irooniat lisab asjale fakt, et Õismäel elades oli Harku kardirada ju kivi viske kaugusel.
Wednesday, 29 September 2010
Pühapäevane väljasõit II
Sai korratud pühapäevast väljasõitu. Seekord võtsime suunaks väikse asula 
nimega Roslin. Kes Da Vinci koodi lugenud on, teab, et selles raamatus Shotimaa Roslini kabel ära mainitud. Ise lugenud pole, kuid targemad teatsid rääkida.
Seda kabelit (mis oli nii suur, et ma pigem ikka kirikuks nimetaksin) nägi väljast päris kena välja. Käivad praegu seal mingid ehitus-restaureerimis tööd või miskit. Seest poolt paraku seekord kabelit ei külastanud, kuna sulgemiseni oli vähe aega jäänud.
Nautisime jalutuskäiku metsas ja jõe ääres, ning "avastasime" järjekordse lossi/kindluse varemed. Surnuaia kõrvalt sai põldmarju nopitud ja esmaspäeva õhtul nendest väike purk moosi keedetud. Uus lemmik vaarikamoosi kõrval. ;)
Tuesday, 28 September 2010
Pühapäevane väljasõit
Sai üks pühapäev peale hommikusööki autosse istutud ja linnast välja vuratud.
Ilm oli ilus sügisene- vahelduva pilvisusega, kuid soe. Sõitsime mööda vaiksemaid kõrvalisemaid teid põldude ja mägede vahel, külastasime väikseid külakesi/linnakesi. Ühes peatusime lõunasöögiks ja väikeseks jalutuskäiguks. Edasi võtsime suuna täitsa ranniku äärde, kus jäi üks hiigel kivi Bass Rock ja vana linnuse- Tantallon Castle- varemed teele. Tegime linnuse varemetes tiiru ka peale. Võimas ja vägev! Palju aega ei olnud, sest jõudsime nii pool tunnikest enne sulgemist sinna.
Wednesday, 15 September 2010
Paavst tuleb külla
Jutud käivad, et Paavst on täna Londonis ja homme tuleb Edinburghi külastama.
Hea on, et mul linna homme asja ei ole (vähemasti praeguste plaanide järgi). Vähe sellest, et siin pidevalt küll trammitee ehitamise tõttu ja küll teab mis ehitus-ja parandustööde pärast paljud teelõigud suletud on ning ümbersõitudele suunatud; siis homme on pool linna liikluseks suletud.
Glenil on hea meel, et ta saab kenasti sellest mööda hiilida, kuigi ta töökoht kah kesklinnas asub.
Ma pole küll väga lehti lugenud ja uudiseid kuulanud, kuid tundub, et rahavas just eriti rõõmustavalt Paavsti külaskäiku ei suhtu. Enamikul suht kamakaks. Televiisorist reklaamiti mingit dokumentaal saadet, kus üks mees võtab luubi alla paavsti tegemised ja toimetamised ning seda suht negatiivsel toonil.
Täna tööle lähen, siis kaen üle, kas linna peal seetõttu juba ka midagi muutunud on. Pragu lähen küpsetan oma kookoshelbekooke edasi.
Hea on, et mul linna homme asja ei ole (vähemasti praeguste plaanide järgi). Vähe sellest, et siin pidevalt küll trammitee ehitamise tõttu ja küll teab mis ehitus-ja parandustööde pärast paljud teelõigud suletud on ning ümbersõitudele suunatud; siis homme on pool linna liikluseks suletud.
Glenil on hea meel, et ta saab kenasti sellest mööda hiilida, kuigi ta töökoht kah kesklinnas asub.
Ma pole küll väga lehti lugenud ja uudiseid kuulanud, kuid tundub, et rahavas just eriti rõõmustavalt Paavsti külaskäiku ei suhtu. Enamikul suht kamakaks. Televiisorist reklaamiti mingit dokumentaal saadet, kus üks mees võtab luubi alla paavsti tegemised ja toimetamised ning seda suht negatiivsel toonil.
Täna tööle lähen, siis kaen üle, kas linna peal seetõttu juba ka midagi muutunud on. Pragu lähen küpsetan oma kookoshelbekooke edasi.
Tuesday, 14 September 2010
Viie tärni kogemus
Eelmisel nädala neljapäeval, parasjagu oma heategevus poes tööd tehes, sain sõnumi ja telefoni kõne keiteringi firmast. Küsiti, et kas saan kella kolmeks päeval kohtumispaika tulla ja valmis olla järjekordseks töö otsaks.
Loomulikult olid mul eelnevatel päeavdel kantud valged särgid kõik alles pesemata, kuid vastasin siiski jaatavalt, sest raha läheb ju ikka vaja. :) Jooksin siis poest varem minema, et duśśi all käia ja lõunat süüa ning ennast valmis panna. Klopisin oma valge särgi sirgu, riietusin ja läksin kella 15.00 iks kohtumispaika nagu palutud. Kuna olin jälle ülebroneeritud, siis minek kindel ei olnud. Helistasin Glenile, et võib-olla tuleb tal õhtu isekeskis veeta.
Seltskond oli seekord väike ja kõik kirjas olijad tulid ilusti kohale. Nimedele linnukesed taha pandud, kamandati kõik bussi, välja arvatud need, kes üle broneeritud. Olin juba kindel, et saan koju tagasi minna. Siis vaadati mulle otsa ja öeldi: Heili, sina ka bussi. :D Vo la! Ju ma olen heasse nimekirja sattunud. :P
Sai siis St. Andrewsesse viie tärni hotelli Old Course'i sõidetud ja kolmekäigulist õhtusööki rahvale pakutud. Õigemini minu ülessanneteks oli veini ja vett valada ja lambaprae juurde piparmündi kastet pakkuda. Ahh jaa, alguses pandi mind rahvast vastu võtma- teretama ja nende jopesid/mantleid riidepuule riputama. Hiljem jopesid mantleid selga aitama ja head õhtut soovima. Külalised lahkusid südaöö paiku. Siis hakkasime koristama ja laudu ümber paigutama järgmise hommiku ürituste jaoks. Sadu taldrikuid, nuge, kahvleid sai ka poleeritud. Vahetus lõppes kell 2 öösel. Kolme taksoga (minibussiga) sõidutati meid koju tagasi. Sain kenasti ukse ette. Kell oli 3:15 kui voodisse pugesin.
Ma ei teagi, mis kell me sinna kohale jõudsime... .Kusagil poolteist tundi võtab aega Edinburghist St. Andrewsesse sõit. Külalised tulid alles 20.00 Nii kaua tegime natuke ettevalmistusi, õppisime, kuidas mida teha tuleb ja mölutasime niisama rahvast oodates.
Täna sain jälle kõne, et homme samas hotellis vahetus. Öeldi et südaööni või siis hiljemalt kella 2ni. Eks näis. Särgid on igatahes pestud ja triigitud.
Loomulikult olid mul eelnevatel päeavdel kantud valged särgid kõik alles pesemata, kuid vastasin siiski jaatavalt, sest raha läheb ju ikka vaja. :) Jooksin siis poest varem minema, et duśśi all käia ja lõunat süüa ning ennast valmis panna. Klopisin oma valge särgi sirgu, riietusin ja läksin kella 15.00 iks kohtumispaika nagu palutud. Kuna olin jälle ülebroneeritud, siis minek kindel ei olnud. Helistasin Glenile, et võib-olla tuleb tal õhtu isekeskis veeta.
Seltskond oli seekord väike ja kõik kirjas olijad tulid ilusti kohale. Nimedele linnukesed taha pandud, kamandati kõik bussi, välja arvatud need, kes üle broneeritud. Olin juba kindel, et saan koju tagasi minna. Siis vaadati mulle otsa ja öeldi: Heili, sina ka bussi. :D Vo la! Ju ma olen heasse nimekirja sattunud. :P
Sai siis St. Andrewsesse viie tärni hotelli Old Course'i sõidetud ja kolmekäigulist õhtusööki rahvale pakutud. Õigemini minu ülessanneteks oli veini ja vett valada ja lambaprae juurde piparmündi kastet pakkuda. Ahh jaa, alguses pandi mind rahvast vastu võtma- teretama ja nende jopesid/mantleid riidepuule riputama. Hiljem jopesid mantleid selga aitama ja head õhtut soovima. Külalised lahkusid südaöö paiku. Siis hakkasime koristama ja laudu ümber paigutama järgmise hommiku ürituste jaoks. Sadu taldrikuid, nuge, kahvleid sai ka poleeritud. Vahetus lõppes kell 2 öösel. Kolme taksoga (minibussiga) sõidutati meid koju tagasi. Sain kenasti ukse ette. Kell oli 3:15 kui voodisse pugesin.
Ma ei teagi, mis kell me sinna kohale jõudsime... .Kusagil poolteist tundi võtab aega Edinburghist St. Andrewsesse sõit. Külalised tulid alles 20.00 Nii kaua tegime natuke ettevalmistusi, õppisime, kuidas mida teha tuleb ja mölutasime niisama rahvast oodates.
Täna sain jälle kõne, et homme samas hotellis vahetus. Öeldi et südaööni või siis hiljemalt kella 2ni. Eks näis. Särgid on igatahes pestud ja triigitud.
Wednesday, 8 September 2010
Raha tuleb :)
Oehh. Lehed hakkavad puudel vaikselt kolletuma. Kindlat tööd kui sellist pole ikka veel leidnud. Pole viga, küll see päev ka tuleb, egas ta tulemata jää. Olen siin otsinud ning töökuulutustele vastanud ja cv-sid kaaskirjadega saatnud viiased paar nädalat päris korralikult.
Vahelduseks sain oma cateringi agentuuri kaudu jälle väikse tööotsa - sai EICC's (Edinburgh International Conference Centre) mingil meditsiini konverentsil rahvale kohvi, teed ning lõunat jagatud. Esmaspäeval oli päeva lõpuks ikka päris hull jalavalu. Pole enm üldse harjunud 8 tundi ringi jooksma. Bussipeatusesse loivasin teosammul.
Teisipäeval oli veits parem. Jälle sama asi: hommikul kohivi, teed ja saiakesed. Siis lõunasöök ja õhtu poole jälle kohvi ja tee küpsistega.
Täna konverents lõppes, seega oli ka tööpäev lühem.
Igatahes oli päris tore asjalik olla ning hea tunne on, et raha tuleb. :)
Vahelduseks sain oma cateringi agentuuri kaudu jälle väikse tööotsa - sai EICC's (Edinburgh International Conference Centre) mingil meditsiini konverentsil rahvale kohvi, teed ning lõunat jagatud. Esmaspäeval oli päeva lõpuks ikka päris hull jalavalu. Pole enm üldse harjunud 8 tundi ringi jooksma. Bussipeatusesse loivasin teosammul.
Teisipäeval oli veits parem. Jälle sama asi: hommikul kohivi, teed ja saiakesed. Siis lõunasöök ja õhtu poole jälle kohvi ja tee küpsistega.
Täna konverents lõppes, seega oli ka tööpäev lühem.
Igatahes oli päris tore asjalik olla ning hea tunne on, et raha tuleb. :)
Tuesday, 31 August 2010
Toredad 2 nädalat
No nii, sai siis Patrickuga 2 lõbusat nädalat siin Shotimaal veedetud.
Alustasime kohe Edinburghi lossi külastamisega. Nagu arvata oli- Patrickule meeldis, kuigi tal kannatust eriti polnud seal tõsiselt ringi vaadata. Oli teisel kuidagi sant olemine ka ja eks see tõmbas tuju alla. Igatahes sai sealt ka vägev kiiver ostetud. Tegin ma ju talle selle raudrüü kingituseks ning kohe ju vaja oma varustust täiendada. ;)
Patrick tõi Eestist meile ilusa ilma kaasa- ei mäletagi, kas meil on üldse olnud nii pikalt päikesepaistelisi ja suht sooje ilmasid nagu tema siin oleku aja. Igatahes saime pargis picniku tekil raamatuid loetud, kaarte mängitud, söödud, nii sama pikutatud... Sulgpalli ja kulli mängitud. Avastasime, et samas pargis ka tenniseväljakud rahvale tasuta kasutada on- ostsime ühe tennisereketi siis olemasolevale lisaks ja oligi lapsel uus hobi olemas. Tennist sai päris mitmel hommikul ja õhtul mängimas käidud.
Esimese nädala algust alustasime Arthur Seat'i otsa ronimisega. Tundub, et Patrick sai kohe mägede pisiku sisse. Küll ronis ja jooksis ringi. Isegi vaateid nautis pikalt ja vaikides. Teab mida mõeldes. Igatahes oli ta nõus paar päeva hiljem ronima 973 m mäe tippu. Ben Lomond. Tippu minemiseks koos pausidega kulus meil 3 tundi ja 10 minutit. Alla tulemisega läks 2 tundi ja ...kusagil 23 minutit vist. Igatahes auto juurest lahkumisest tagasi auto juurde jõudmiseks kulus 6 tundi.
Peale seda oli ta endaga väga rahul ja vaimustuses. Nüüd on tal plaan iga päev trenni teha, et järgmisel aastal tulla ja meiega Shotimaa kõige kõrgema mäe tipp ronida, mis on kusagil 1300 m kõrgune.
Botaanika aias sai jalutatud ja ringi uuritud, Gleni vanemaid külastasime, käisime Largsis mere ääres jäätist söömas, nautisime ahve ja pingviine Edinburghi loomaaias, uurisime Dynamic Earthis maailma tekke lugu, Edinburgh Dungeonis "nautisime" õudusi ning kohtusime siinse sugulasega, kellega veeretasime bowlingut.
Pisut pilte ka:
http://picasaweb.google.com/116753560627347335055/1326August2010Shotimaal?authkey=Gv1sRgCIbA39WBl_zhSA#
Alustasime kohe Edinburghi lossi külastamisega. Nagu arvata oli- Patrickule meeldis, kuigi tal kannatust eriti polnud seal tõsiselt ringi vaadata. Oli teisel kuidagi sant olemine ka ja eks see tõmbas tuju alla. Igatahes sai sealt ka vägev kiiver ostetud. Tegin ma ju talle selle raudrüü kingituseks ning kohe ju vaja oma varustust täiendada. ;)
Patrick tõi Eestist meile ilusa ilma kaasa- ei mäletagi, kas meil on üldse olnud nii pikalt päikesepaistelisi ja suht sooje ilmasid nagu tema siin oleku aja. Igatahes saime pargis picniku tekil raamatuid loetud, kaarte mängitud, söödud, nii sama pikutatud... Sulgpalli ja kulli mängitud. Avastasime, et samas pargis ka tenniseväljakud rahvale tasuta kasutada on- ostsime ühe tennisereketi siis olemasolevale lisaks ja oligi lapsel uus hobi olemas. Tennist sai päris mitmel hommikul ja õhtul mängimas käidud.
Esimese nädala algust alustasime Arthur Seat'i otsa ronimisega. Tundub, et Patrick sai kohe mägede pisiku sisse. Küll ronis ja jooksis ringi. Isegi vaateid nautis pikalt ja vaikides. Teab mida mõeldes. Igatahes oli ta nõus paar päeva hiljem ronima 973 m mäe tippu. Ben Lomond. Tippu minemiseks koos pausidega kulus meil 3 tundi ja 10 minutit. Alla tulemisega läks 2 tundi ja ...kusagil 23 minutit vist. Igatahes auto juurest lahkumisest tagasi auto juurde jõudmiseks kulus 6 tundi.
Peale seda oli ta endaga väga rahul ja vaimustuses. Nüüd on tal plaan iga päev trenni teha, et järgmisel aastal tulla ja meiega Shotimaa kõige kõrgema mäe tipp ronida, mis on kusagil 1300 m kõrgune.
Botaanika aias sai jalutatud ja ringi uuritud, Gleni vanemaid külastasime, käisime Largsis mere ääres jäätist söömas, nautisime ahve ja pingviine Edinburghi loomaaias, uurisime Dynamic Earthis maailma tekke lugu, Edinburgh Dungeonis "nautisime" õudusi ning kohtusime siinse sugulasega, kellega veeretasime bowlingut.
Pisut pilte ka:
http://picasaweb.google.com/116753560627347335055/1326August2010Shotimaal?authkey=Gv1sRgCIbA39WBl_zhSA#
Tuesday, 10 August 2010
4 kuud
Peale töö otsimise, koristamise, pesu pesemise, triikimise, teleka vahtimise ja söögi tegemise, olen ma viimase nelja kuu jooksul pisut käsitööd ka teinud.... 
Täna sai valmis mu väikesele Sinisele Rüütlile plekkpurgi avamise jublakatest heegeldatud raudrüü. :) Vahepeal, kui jublakad otsa said ja neid koguda tuli, tegin veel 2 paari susse.
Oma heateguvuspoest ostsin suure pildiraami ja mõtlesin sinna fotosid panna.... kuid kui selle kanga sinna pandud sain, otsustasime Gleniga, et nii me selle jätamegi. Nüüd ilutseb see meil esiku seinal.
Tuesday, 3 August 2010
Monday, 2 August 2010
Ilusad mälestused
Eile külastasime Glasgow Botaanikaaeda. Köögiviljaaias vaatasid vastu mahlaselt rohelised ja kutsuvad herned. Oi kuidas oleks tahtnud seal peenral seista ja herneid nosida! Glen seda ei mõistnud- ta pole kunagi niimoodi värskeid herneid söönud. Vaikides ja teab mida mõeldes kuulas ta mu ilusaid mälestusi suvest maal... "Sa oled paljust ilma jäänud", ütlesin ma talle; kirjeldades värskete herneste maitset, mõnu, napsates värsket porgandit põllult, püksisäärde puhtaks pühkides ning esimene krõmpsuv amps hammustades, karusmarju, mustsõstraid, vaarikaid, maasikaid noppides ja end kurguni täis pugides. Esimesi õunu haarates ja nende mahlast hapukat maitset keelel tundes...
Ohh!
Siit järeldus- oma aeda on vaja! Kiiremas korras! :D
Ohh!
Siit järeldus- oma aeda on vaja! Kiiremas korras! :D
Wednesday, 21 July 2010
Täna vihma sajab...
... ja mul on kritiseerimise tuju. :P :D
Vaatasin saadet pulmadest- olen ammu aru saanud, et briti naistel puudub igasugune maitse ja isikupärasus. Moest on neil ka väga veider arusaam. Retuusid, retuusid, retuusid, pikad pikad maikad, lätud või baleriini sussid mida kingadeks nimetatakse ja pikad ilma nööpideta kampsunid, millel esitükkide otsad pikemad on kui ülejäänud kampsun. Kampsun on vist liiga "paks" sõna selle rõivatüki jaoks. Hea küll, seda värki võiks isegi kanda...
Juuksed puhevile aetud ja apppiii.... see bed head stiil ajab juba oksele. Ja kõigele lisaks muidugi tonnide viisi pärleid. :) Hea küll- teinekord on see isegi päris äge, kuid kui absoluutselt iga tänaval vastu tulev tüdruk sarnaneb järgmisele, siis andke andeks... ajab.... ma kohe ei teagi... Nagu ühe lastekodu lapsed. Siiani näib mulle, et ainukesed kes erinevad on hispaanlannad ja mina. Ma olen üldse nagu teiselt planeedilt. Huvitav, mida minust arvatakse? Moega kaasas ei käi, retuuse ei kanna, huuli roosaks ei värvi....
Igatahes tagasi selle pulmade saate juurde. Vot seal tahtsid nad erineda! Kellel must pulmakleit, kellel punane. Kuna ise pulma minemas, vaatasin põnevusega, mida külalised kannavad. Järjekordselt appi! Enamasti riietatud musta. ?! Kõige kurvem päev? Või siis ka punasesse. Päris karmilt konkureerivad ehk silmatorkavad värvid pruudi kõrval. Nad nagu ei mõistaks, et pole viisakas pruudist silmatorkavam olla. (Siinkohal ei mõista ma iseennast-kust olev võtnud ma arvamuse, et just britid on kõige viisakamad ja etiketist kinni pidavad?)
Ja need asjandused mida nad juustesse topivad. Absoluutselt kõigil. Vanamuttidest noorte neiukesteni.
Olen siiski positiivne, kuna Grant kosib hispaanlannat, on paremat maitset oodata. ;)
No nii, sain oma mõtted välja ja jagatud. Vabandust kui kedagi kuidagi riivasin.
Tänan. Kohe palju parem hakkas.
Vaatasin saadet pulmadest- olen ammu aru saanud, et briti naistel puudub igasugune maitse ja isikupärasus. Moest on neil ka väga veider arusaam. Retuusid, retuusid, retuusid, pikad pikad maikad, lätud või baleriini sussid mida kingadeks nimetatakse ja pikad ilma nööpideta kampsunid, millel esitükkide otsad pikemad on kui ülejäänud kampsun. Kampsun on vist liiga "paks" sõna selle rõivatüki jaoks. Hea küll, seda värki võiks isegi kanda...
Juuksed puhevile aetud ja apppiii.... see bed head stiil ajab juba oksele. Ja kõigele lisaks muidugi tonnide viisi pärleid. :) Hea küll- teinekord on see isegi päris äge, kuid kui absoluutselt iga tänaval vastu tulev tüdruk sarnaneb järgmisele, siis andke andeks... ajab.... ma kohe ei teagi... Nagu ühe lastekodu lapsed. Siiani näib mulle, et ainukesed kes erinevad on hispaanlannad ja mina. Ma olen üldse nagu teiselt planeedilt. Huvitav, mida minust arvatakse? Moega kaasas ei käi, retuuse ei kanna, huuli roosaks ei värvi....
Igatahes tagasi selle pulmade saate juurde. Vot seal tahtsid nad erineda! Kellel must pulmakleit, kellel punane. Kuna ise pulma minemas, vaatasin põnevusega, mida külalised kannavad. Järjekordselt appi! Enamasti riietatud musta. ?! Kõige kurvem päev? Või siis ka punasesse. Päris karmilt konkureerivad ehk silmatorkavad värvid pruudi kõrval. Nad nagu ei mõistaks, et pole viisakas pruudist silmatorkavam olla. (Siinkohal ei mõista ma iseennast-kust olev võtnud ma arvamuse, et just britid on kõige viisakamad ja etiketist kinni pidavad?)
Ja need asjandused mida nad juustesse topivad. Absoluutselt kõigil. Vanamuttidest noorte neiukesteni.
Olen siiski positiivne, kuna Grant kosib hispaanlannat, on paremat maitset oodata. ;)
No nii, sain oma mõtted välja ja jagatud. Vabandust kui kedagi kuidagi riivasin.
Tänan. Kohe palju parem hakkas.
Pisut kriitikat
Mitte ei mõista, mis värk siin luttidega on.
Linnas või poes käies, on üsna tavaline kohata kärus või omal jalul 2-3 aastaseid lapsi, kel lutt suus on. Ja mitte ainult. Nad ka räägivad lutt suus, nii et tihti on teistel inimestel nende kõnest raske aru saada. Ausalt öeldes ajab see mul harja punaseks. Ja lastest on mul kahju. Pangu need emmed- issid omale hommikul lutt suhu, käigu sellega terve päev ringi, pluss rääkigu teistega lutt suus ja ma tahan teada, mis tunne neil õhtul on.
Peaks vist kellelegi teinekord tõesti tänaval juurde astuma ja küsima, kas nad arvavad, et see on viisakas? Ma mõtlen, kui lastel lubatakse rääkida lutt suus? On okey? Aga kui täiskasvanud räägivad näiteks toit või suits suus?
Mul tekkis selle lutiga seoses veel üks küsimus- kui järjepidevalt ööd ja päevad lutti suus hoida, kas see võib mõjutada hammaste kasvu? Ses mõttes, et soodustada puseriti hambaid või midagi?
Linnas või poes käies, on üsna tavaline kohata kärus või omal jalul 2-3 aastaseid lapsi, kel lutt suus on. Ja mitte ainult. Nad ka räägivad lutt suus, nii et tihti on teistel inimestel nende kõnest raske aru saada. Ausalt öeldes ajab see mul harja punaseks. Ja lastest on mul kahju. Pangu need emmed- issid omale hommikul lutt suhu, käigu sellega terve päev ringi, pluss rääkigu teistega lutt suus ja ma tahan teada, mis tunne neil õhtul on.
Peaks vist kellelegi teinekord tõesti tänaval juurde astuma ja küsima, kas nad arvavad, et see on viisakas? Ma mõtlen, kui lastel lubatakse rääkida lutt suus? On okey? Aga kui täiskasvanud räägivad näiteks toit või suits suus?
Mul tekkis selle lutiga seoses veel üks küsimus- kui järjepidevalt ööd ja päevad lutti suus hoida, kas see võib mõjutada hammaste kasvu? Ses mõttes, et soodustada puseriti hambaid või midagi?
Monday, 5 July 2010
...
Söön maasikaid ja mõtlen, et Nõmme turust tunnen puudust. Üleüldse turust, kus saaks värskeid marju osta, et mitte osta neid karbiga supermarketist. Ja lillemüüjatest Jaani kiriku kõrval tunnen puudust. Nii väga oleks tahtnud osta sületäis pojenge ja neid oma suurde Ikea vaasi panna et elutuppa silmailu tuua.
Saturday, 26 June 2010
Minu esimene vaateaken
No nii. Poe juhataja puhkusel. Tema asendajale nähtavasti kujundada ei meeldi. Neljapäeval läksin tööle ja ütleb mulle- tead, ma annan sulle mitte just meeldiva töö- kas sa oleksid nii kena ja teeksid vaateakna.. Hurraaa! Mis mõttes ebameeldiv töö!?! Ma seda ainult teekski!
Oli ta sinna siis kahele mannekeenile klei
did selga pannud, mis omavahel üldse ei sobinud. Alguses lihtsalt kuulasin ta sõna ja panin kolmandale mannekeenile selga, mis ta mulle kätte andis. Ausalt öeldes nägi see kõik jube välja. Kõik kolm kleiti kirjud, kuid toonid kõigil erinevad. Nagu segasummasuvila. Kurtsin Brendale, et ausalt öeldes, kisuksin kõik nukud paljaks ja teeksin otsast peale. Brenda ütles, et mingu ma öelgu kenasti Krinstenile siis. Mõtlesin, et okei, mis mul ikka kaotada-
läksin ja küsisin, et miks ta neid kleite aknale tahab ja kas ma ei võiks teha vähe ühtlasema akna. Hakkas ulguma, et ta ei taha et aken liiga tume oleks. Ma tahtsin musta-valget-punast kasutada. Kuid sellegi poolest lubas mul teha. Kui valmis sain siis kiitis taevani ja sai ise ka aru, et ei ole midagi nii tume.
did selga pannud, mis omavahel üldse ei sobinud. Alguses lihtsalt kuulasin ta sõna ja panin kolmandale mannekeenile selga, mis ta mulle kätte andis. Ausalt öeldes nägi see kõik jube välja. Kõik kolm kleiti kirjud, kuid toonid kõigil erinevad. Nagu segasummasuvila. Kurtsin Brendale, et ausalt öeldes, kisuksin kõik nukud paljaks ja teeksin otsast peale. Brenda ütles, et mingu ma öelgu kenasti Krinstenile siis. Mõtlesin, et okei, mis mul ikka kaotada-
läksin ja küsisin, et miks ta neid kleite aknale tahab ja kas ma ei võiks teha vähe ühtlasema akna. Hakkas ulguma, et ta ei taha et aken liiga tume oleks. Ma tahtsin musta-valget-punast kasutada. Kuid sellegi poolest lubas mul teha. Kui valmis sain siis kiitis taevani ja sai ise ka aru, et ei ole midagi nii tume. Aken valmis, toimetasin niisama ringi. Kuid mind näris piltide sein, mis ka viimasel ajal suht kaos on olnud. Mul oli veel tund aega, ei küsinud ka, kiskusin kõik pildid alla ja tegin ka seina musta-punase- valge (valge asemel oli küll hõbehall). Ja oligi mu päev korras! :)
Kole raske oli muidugi pilti teha aknast. Kuid katsuge aru saada. Ja kuna ka pildisein on sellise koha peal, et otse pilti ei saa teha, siis.... njahh. Loodetavasti saate pihta.
Oma aiast unistades
Kasvab meil aknalaual potis Gleni vanemate juurest üles kaevatud metsmaasikas. Alles me ta üles noppisime ja ei julgenud nii väga oodatagi, et see ümberistutamine ei mõjuta ja marju saada võiks. Kuid kae imet! Mu aknalaud on taimedele nagu paradiis. Sirguvad teised silmnähtavalt.Maasikaid oleme saanud juba 4 ja endiselt õisteb ja lubab veel marju. Esimene oli õige pirakas metsmaasika kohta. Oi kui magus see oli! Oleme siin poest maasikaid ostnud ja see pole ikka üldse see. Mul ongi nüüd plaanis veel rohkem metsmaasikaid hankida ja kasvatada. Olemas olev taim annab ka kasvu siin, nii et loodetavasti saan mingi hetk harvendada.
Hehehee- poole kohaga aednik. :)
Jaaniöö seiklused.
Kolmapäeval, ehk Jaanilaupäeval siis... olin väga väsinud ja tahtsin varakult magama minna. Kuna Glen käis õhtul trennis, jäi meie õhtusöök kella 21-22 vahele. Söögilauas mainisin korra midagi Jaanipäeva kohta. Olime sellest eelmisel nädalal rääkinud, kuid Glen oli pisut segaduses- ta arvas, et lõket tehakse 24 juunil. Oli veel tahtnud, et läheme hangime eelmisel õhtul kusagilt puud valmis, et lõket teha. Seletain talle, et lõke tehakse 23 või ei tee üldse ja kogu lugu. Olin väsinud ja tahtsin magama minna. Glen ütles, et nii, kui tuleb täna lõket teha, siis täna. Pane riidesse ja lähme teeme lõkke.
Kell oli kümme õhtul. 22:15 astusime uksest välja, istusime autosse, sõitsime lähima pargi juurde ning läksime pimedas hagu otsima. Mind ajas see hullupööra naerma. Huvitav, et väljas nii pime oli. Pilves ka muidugi, kuid ikkagi. Noh, Glen leidis puude ja põõsa alustest kaks suuremat oksa. Mina korjasin pisikesi pulgakesi, mida koertele paras mängimiseks loopida. Kenasti vedeles ka üks ajaleht maas. Selle korjasime ka üles. Peotäis pulki leidsin, rohkem mitte. Park oli nii puhas, et sealt suurt midagi ei saanud.
Sõitsime siis Portobello randa ja tegime lõkke. Pisike oli, kuid 2 tundi pidas vastu. Laine rullus rahulikult randa, mõlemal pool paistsid linna tuled, õhk oli soe, istusime ja vahtisime oma pisikest tuld. Eemal mere kohal kerkisid järjest koledamad tumedad pilved ning peagi polnud ühte linnpoolt enam näha. Hakkas seenevihma sadama. Tõus oli ka, mida me üldse tähele ei pannud. Tegime lõkke merest ikka eemale, kuid korraga oli vesi paar sammu kaugusel ja me polnud üldse märganud. Glen tahtis südaöö ära oodata, ma polnud vastu, sest ma tahtsin näha kui kaua selline väike lõke vastu peab. Kadus leek ära, olid ainult hõõguvad söed, tuli tuul ja leek jälle üleval.... Vihma hakkas sadama ja muutus juba ebamugavaks. Meri oli ka nii lähedal, et kohe kohe oleks lõkke enese alla matnud. Kustutasime ise lõkke ja matsime liiva alla.
Koju sõites olime enesega rahul- mõeldud, tehtud!
Tuesday, 15 June 2010
Midagi pönevat kah
Söitsid siin möned puul paljalt ringi ja prutesteerisid autode vastu. :D
Sai neid futugrafeeritud, et ikke oleks mida teile näidata. ;P
Holyrood Park
Tehtud 2010! :D :D :DSai siis lõpuks selle kõige lähemal oleva mäe tipus ka ära käidud. Tegelikult olekski oma mäkke ronimisi sealt pidanud alustama.
On siis Edinburghi linnas mägede kogumik, mille kõrgeim tipp on Arthur's Seat (Arturi iste- eesti keeli öeldes :) )- 251m.
On siis Edinburghi linnas mägede kogumik, mille kõrgeim tipp on Arthur's Seat (Arturi iste- eesti keeli öeldes :) )- 251m.
Ilm oli suht vilu, kuid soe ning kohati oli tuulevaikne. Laupäeva pärastlõunal kuid muud tegemised tehtud, läksime siis jalutuskäigule ja nii me sinna tippu jõudsime. :P Glen ütles mäe jalamil, et ehh 20 minutit ja oleme tipus. Ma polnud temaga nõus. :D Tema "lähedal" ja "... minutit" on alati ebatäpsed. :D No ja nii oligi, et tippu jõudmine võttis aega nii 30-40 minutit.
Vaade on seal vägev- ma võrdleks seda Tallinna teletorni vaatega. Pole küll nii huvitav maastik ümberringi, kuid näeb samamoodi kõik Edinburghi külje all olevad väiksemad kohad ära nagu teletornist Tallinna ümbrust. Huvitav on see, et selle mäe tipp on hästi kivine. Ja libe! - kuigi kuiv oli. Nii et tuli ettevaatlik olla. Kuid üht spanjelit see ei morjendan'd- jooksis ja hüppas seal ringi nagu kaljukits. Rahvast oli palju ja seal hulgas soomlasi. :) Mõtlesin tükk aega, kas öelda: Tervetuloa! Ja veel miskit või ei. Ei öelnud ma oma eestlasliku tagasihoidlikkusega midagi. ;P
Soovitan teil seda linki ka vaadata selle mäe kohta- netist wikipediast. Seal on lahe panoraamfoto ja muud infot ja ilusamaid pilte kui mul. Inglise keeles küll- kes saab aru, kes mitte.
Saturday, 12 June 2010
Pank, bank, pank, bank- ou, give me a break!
Kahe kuu jooksul kolmas kord pangas ja ikka veel pole mul siinset pangakontot. Päris ausalt öeldes ajab see mul s... keema! Ma ei mõista, mille kuradi jaoks on pangas teller, kui tema kompetentsuses pole pangakonto avamine?!?
Laupäevane päev, kell 11, astun pangakontorisse, kus haigutab tühjus. Leti taga istub üks teller, kes unistavalt aknast välja vaatab. Annan teada, et soovin pangakontot avada. Oi, ai äm sorry, klienditeenindaja on hetkel kliendiga. Teil tuleb aeg kinni panna. Küsisin, kas saaks ehk samaks päevaks. Loomulikult ei. Sain aja teisipäevaks. Eks näis kuidas neljandal korral õnnestub.
Laupäevane päev, kell 11, astun pangakontorisse, kus haigutab tühjus. Leti taga istub üks teller, kes unistavalt aknast välja vaatab. Annan teada, et soovin pangakontot avada. Oi, ai äm sorry, klienditeenindaja on hetkel kliendiga. Teil tuleb aeg kinni panna. Küsisin, kas saaks ehk samaks päevaks. Loomulikult ei. Sain aja teisipäevaks. Eks näis kuidas neljandal korral õnnestub.
Neljapäev
Sai vanaemale just paar päeva enne neljapäeva naljatades märgitud, et ei ole seegi päev arvatavasti kaugel, kui heategevuspoes vaateakent kujundama hakkan. Nimelt, poe juhataja Jan, teeb seda tavaliselt ise. Pluss ka enamasti muud kujundust.
Hehh, neljapäeval läksin tööle ja esimene asi, mis me poe juhatajaga koos tegime; oligi vaateaken. :D Hurraa! Peale seda kujundasin mina ülejäänud riiulid. :D
Jan ütles, et ma võin vabalt oma CVsse lisada "merchandising" , et see poe kujundamine just seda tähendabki. Google tõlkimine annab vastuseks: kaubandus, turustamine, kaubastamisoskus, tootearendus, turustuskunst, kaupade müügivabamaks tegemine.
Ning nagu ikka, küsis ta, kas ma reedel ka tulla saan. :) Loomulikult käisin reedel ka abiks.
Hehh, neljapäeval läksin tööle ja esimene asi, mis me poe juhatajaga koos tegime; oligi vaateaken. :D Hurraa! Peale seda kujundasin mina ülejäänud riiulid. :D
Jan ütles, et ma võin vabalt oma CVsse lisada "merchandising" , et see poe kujundamine just seda tähendabki. Google tõlkimine annab vastuseks: kaubandus, turustamine, kaubastamisoskus, tootearendus, turustuskunst, kaupade müügivabamaks tegemine.
Ning nagu ikka, küsis ta, kas ma reedel ka tulla saan. :) Loomulikult käisin reedel ka abiks.
Tuesday, 8 June 2010
Marie Curie Cancer Care ehk minu väikesed saavutused tööalases elus
20 Maist on minu elu keskpunktis peale esmaspäevase ja kolmapäevase Inglise keele tunni
veel vabatahtlikuna töötamine Marie Curie vähiravi heategevuspoes. On möödunud paar nädalat ja ma tunnen üha suuremat rõõmu poes abiks käimisest, kui inglise keele tunnis tuttavate nägude nägemisest.
Selle vähese ajaga, mis ma sinna panustan, olen ma nii ära harjunud selle poe tegemiste toimetamiste, teiste vabatahtlikega ja ka klientidega; et tundub justkui oleksin seal töötanud juba kuid. Shotimaale tulemisest on möödas üle kahe kuu ja sellega harjumine pole küll nii kiiresti läinud. Tundub, et ka poe juhataja on oma suhtumist minusse muutnud ning tunnen, kuidas ta usaldus järjest kasvab. Nimelt seab ta ise tavaliselt vaateaknaid ja alati juhendab, kuhu midagi panna- olgu need siis riided, mänguasjad, vaasid, nõud.... Eelmisel nädalal lasi ta minul sättida ukse kõrval olevat piltide seina. Kiskusin kõik pildid alla ja veetsin oma pool tundi vähemalt kui mitte rohkem (olin nii keskendunud, et aeg ununes sootuks) neid vähe vastuvõetavamalt jaotades ning gruppeerides tagasi pannes. Kui olin lõpetanud, läks pisut aega mööda ja inimesed hakkasid seisatama ja pilte vaatama! Siiani pööras harva keegi sinnapoole pilku! Ooo, ma olin enesega rahul! Peagi müüsime esimese pildi. Asendasin selle järgmisega.
Kuna ma töötan 4 tundi päeavs, oli mul peagi aeg minna.
Ma polnud ammu midagi niimoodi nautinud kui seda piltide väljapanemist ja maitsnud kõditavat rahulolu, pidin ma muidugi Glenile seda näitama. Õhtul tegime väikese jalutuskäigu ja peatusime poe vaateakendel- ja mis ma nägin! Mõned pildid olid veel müüdud!
Järgmisel päeval kui tööle läksin, olid nad müünud oma 6 pilti. Mul tuli sein uuesti teha. Ohh seda rõõmu! Ja juhataja ütles teisele vabatahtlikule, kes kohusetundlikult uusi pilte seinale hakkas panema, et las Heili teeb seda. Naeris, et ta meil spetsialist. :) Kiitis hiljem ja ütles, et tegin tubli töö- asi toimib. Ja tõesti- ka teine kujundus toimis nii, et poole päeva pealt polnud mul enam pilte, mida välja panna.
Ma olen Jan´ile (poe juhataja, naisterahvas, nimi on arvatavasti lühend ja hääldatakse Dśän) väga tänulik. Meil on olnud juttu sellest, et mis tööd ma kõige rohkem teha tahaksin ja ta teab, mis see on. ;) Ning nähtavasti pani ta mind proovile.
Üldse olen ma tänulik selle võimaluse eest töötada vabatahtlikuna- kõlab võib-olla nagu kliśee, kuid see enesetunne, mis ma sealt saan on rohkem väärt kui kõlisev. Esiteks olen ma saanud tagasi oma enesekindluse- nüüd tundub naeruväärne, kuidas ma kartsin vastata klienditeenindamisega seotud töökuulutustele siin. Et pean inglise keeles suhtlema ja äkki ma ei saa aru ja nii edasi. Teiseks on kassa süsteem nii lihtne, et ka 5 aastane laps õpiks selle ära. Kolmandaks on mul siis kogemus UK-s, mida uhkelt CV-sse panna ja mul on kohalik soovitaja kui mõnele töökohale kandideerin. Plus veel see mesimagus rahulolutunne mida saan siis, kui teen seda mis mulle meeldib- ehk kujundan vaateaknaid.
Ootangi juba neljapäeva.
http://www.mariecurie.org.uk/
veel vabatahtlikuna töötamine Marie Curie vähiravi heategevuspoes. On möödunud paar nädalat ja ma tunnen üha suuremat rõõmu poes abiks käimisest, kui inglise keele tunnis tuttavate nägude nägemisest.
Selle vähese ajaga, mis ma sinna panustan, olen ma nii ära harjunud selle poe tegemiste toimetamiste, teiste vabatahtlikega ja ka klientidega; et tundub justkui oleksin seal töötanud juba kuid. Shotimaale tulemisest on möödas üle kahe kuu ja sellega harjumine pole küll nii kiiresti läinud. Tundub, et ka poe juhataja on oma suhtumist minusse muutnud ning tunnen, kuidas ta usaldus järjest kasvab. Nimelt seab ta ise tavaliselt vaateaknaid ja alati juhendab, kuhu midagi panna- olgu need siis riided, mänguasjad, vaasid, nõud.... Eelmisel nädalal lasi ta minul sättida ukse kõrval olevat piltide seina. Kiskusin kõik pildid alla ja veetsin oma pool tundi vähemalt kui mitte rohkem (olin nii keskendunud, et aeg ununes sootuks) neid vähe vastuvõetavamalt jaotades ning gruppeerides tagasi pannes. Kui olin lõpetanud, läks pisut aega mööda ja inimesed hakkasid seisatama ja pilte vaatama! Siiani pööras harva keegi sinnapoole pilku! Ooo, ma olin enesega rahul! Peagi müüsime esimese pildi. Asendasin selle järgmisega.
Kuna ma töötan 4 tundi päeavs, oli mul peagi aeg minna.
Ma polnud ammu midagi niimoodi nautinud kui seda piltide väljapanemist ja maitsnud kõditavat rahulolu, pidin ma muidugi Glenile seda näitama. Õhtul tegime väikese jalutuskäigu ja peatusime poe vaateakendel- ja mis ma nägin! Mõned pildid olid veel müüdud!
Järgmisel päeval kui tööle läksin, olid nad müünud oma 6 pilti. Mul tuli sein uuesti teha. Ohh seda rõõmu! Ja juhataja ütles teisele vabatahtlikule, kes kohusetundlikult uusi pilte seinale hakkas panema, et las Heili teeb seda. Naeris, et ta meil spetsialist. :) Kiitis hiljem ja ütles, et tegin tubli töö- asi toimib. Ja tõesti- ka teine kujundus toimis nii, et poole päeva pealt polnud mul enam pilte, mida välja panna.
Ma olen Jan´ile (poe juhataja, naisterahvas, nimi on arvatavasti lühend ja hääldatakse Dśän) väga tänulik. Meil on olnud juttu sellest, et mis tööd ma kõige rohkem teha tahaksin ja ta teab, mis see on. ;) Ning nähtavasti pani ta mind proovile.
Üldse olen ma tänulik selle võimaluse eest töötada vabatahtlikuna- kõlab võib-olla nagu kliśee, kuid see enesetunne, mis ma sealt saan on rohkem väärt kui kõlisev. Esiteks olen ma saanud tagasi oma enesekindluse- nüüd tundub naeruväärne, kuidas ma kartsin vastata klienditeenindamisega seotud töökuulutustele siin. Et pean inglise keeles suhtlema ja äkki ma ei saa aru ja nii edasi. Teiseks on kassa süsteem nii lihtne, et ka 5 aastane laps õpiks selle ära. Kolmandaks on mul siis kogemus UK-s, mida uhkelt CV-sse panna ja mul on kohalik soovitaja kui mõnele töökohale kandideerin. Plus veel see mesimagus rahulolutunne mida saan siis, kui teen seda mis mulle meeldib- ehk kujundan vaateaknaid.
Ootangi juba neljapäeva.
http://www.mariecurie.org.uk/
Thursday, 3 June 2010
Laupäevane jalutuskäik
Eelmisel nädalal sai Glen mu lõpuks nõusse minna nädalavahetusel väikesele jalutuskäigule ja ühtlasi ka ühte mäkke ronida. Viimased kaks kuud on see pidevalt tal mõttes olnud- mind kusagile mäe tippu ronima sundida. :)Laupäeval, 29 mai hommikul tegin võileivad valmis, pakkisime koti ja läksime. Ausalt öeldes me üldse ei arutanud asja, et kus ja mis mäed. Nii et ma ei osanud mitte kui midagi oodata. Istusin lihtsalt autosse ja vahtisin põnevusega ringi, nagu ikka.
Suht Edinburghi külje all (edelas), parkisime auto Flotterstonei´s parklasse, võtsime oma seljakoti ja hakksime astuma. Kiviaiad, mäed ja lambad, lambad, lambad. Ja joovastav mesimagus lõhn neist õitsevatest kollaste õitega põõsastest.
Suht Edinburghi külje all (edelas), parkisime auto Flotterstonei´s parklasse, võtsime oma seljakoti ja hakksime astuma. Kiviaiad, mäed ja lambad, lambad, lambad. Ja joovastav mesimagus lõhn neist õitsevatest kollaste õitega põõsastest.
Kui olime oma tund- tund poolteist ühegi pikema pausita maha kõmpinud, jõudsime lõpuks Pentland Hills´i kõrgeima mäe jalamile. Kui olime 10 minutit roninud, oli mul pausi vaja. See mägi on tõeliselt järsk ja mu pisike süda puperdas sees nagu raugal. Viimased poolteist tundi olin vaimustunult ümbruse ilu sisse ahminud, nüüd vajasin poolikut pasteedi võileiba, vett ja puhkust jalgadele. Poetasin oma istmiku kaasa võetud pikniku tekile, võtsin jalanõud jalast ja imetlesin vaadet suud matsutades. Olime jõudnud parajalt kõrgele, et näha teiste mägede vahelt kaugustesse. Päike oli pilve taha pagenud ja jahe hakkas, kuna tuul oli tugevam kui all orus ja vihma hakkas tibutama. Tuli oma teed jätkata, et külm ei hakkaks.
Kui olime poolele teele jõudnud, oli valida- kas minna edasi kõrgeima mäe tippu või minna pisut väiksema mäe tippu ja siis tagasi. Valik oli minu. See oli kiire valik- loomulikult kõrgeima mäe tippu! Kui ma kord juba seal olen ja pealegi oli mu enesetunne hea. Vihma sadas, tuuli oli tugev. Mingil seletamatul kombel ei pannud ma neid kahte tegurit tähelegi. Olin hõivatud Glenile seletamast, et see siin on kanarbik ja need siin on mustikalehed :)...(Ta ei tea taimedest ega puudest midagi). Ning arutasin endamisi, et kuidas mustikad sellise koha peal kasvavad ja miks neil lehetipud nii punased on. Naersime, et nüüd tean, kuhu mustikale tulla. Ja kui peaks sealsetest korjatud mustikatest moosi keetma, siis müüks seda 100£purk! Igatahes varsti olimegi Scald Law tipus, kus meid ootas lihtsalt üks väike valge post.
Võimas! 575 meetri kõrgusel ja pisut pealegi. Fotokaamera küll seda kõike ei suutnud väga hästi haarata, kuid midagi ikka. Vaated vaadatud, pildid tehtud, tuli tagasi alla ronida ja järgmine mäe tipp vallutada. Ehk tagasi sinna poolele teele ja seekord siis vähe madalama mäe otsa. Sinna otsa ronides vaatasin kogu aeg selja taha tagasi ja imetlesin äsja vallutatud mäge. Ja korraga välgatas mõte, et oi! Eesti lipp oleks pidanud kaasas olema ja oleks pidanud sinna tippu jätma. See oli rohkem naljaga pooleks mõeldud, sest sinna keegi midagi ei jäta. Ja sealt arenes me vestlus ja mõttekäik Gleniga edsi, et äkki olen ma esimene eestlane, kes sinna mäe otsa ronis. Mhm.. kahjuks ei saa ma seda kunagi teada, kuid ma meelitasin ennast selle mõttega ja järgmist mäge oli hulga kergem seetõttu võita. Kuigi see tundus veel järsem (tegelikult oli ka) ja jalalihased andsid endast juba ebameeldivalt märku.
Selle, Carnethy mäe otsas ootas meid vaid kivihunnik. Ei tea, inimeste kätetöö või mis, kuid kohati olid kivid poolkaare kujulised vallid. Varjusime tuule eest ja pidasime seal oma lõuna.
Siinkohal mainin ära oma pisikese juhtumi. Kui selle teise mäe otsa jõudsime, nägin seda teed, mida me algatuseks üle tunni tallanud olime ja lambaid, keda ma pildistasin. Nii lahe oli neid sealt mäe otsast näha- nagu väikesed valged täpid rohelises murus. Ja kuna kedagi ümbruses ei olnud hüüdsin täiest kõrist: Hello sheep!!! Mää- määä! Your so cute!
Olime oma kannid kivihunnikusse mugavalt kohandanud ja mugisime võileibu, kui korraga kaks meest koos koeraga mäe küljelt püsti tõusid ja meile veidra pilgu heitsid. Hahaha! Mul läksid kõrvad punaseks! Ma polnud neid üldse märganud! Glen arvas et ma neid nägin ja imestas, kui ma seal lammastele karjusin.. kuid ei öelnud midagi. Saime kõhutäie naerda.
Kõht täis, tuju hea, tuli jälle teed jätkata, sest tuul ja vihm just sooja ei andnud. Päris raske on teinekord mäest alla minna, kuid ma ei virisenud, sest olin kindel, et nüüd läheme alla tagasi sileda tee peale ja jalutame tagasi autoni. Olime poolel teel mäest alla, kui tuli järgmise, Turnhouse mäe otsa ronida! Olin nördinud, tahtsin alla. Aitas kahest mäest ja kõrgustest. Tuli välja, et sealt ei lähe teed alla ja ainuke viis tagasi saada, on ka järgmine mägi ületada. Hambad ristis tuli seda teha. Pidin pidevalt peatuma, sest hakkasin väsima, jalalihased kiskusid krampi ning mägi oli järsk nagu ikka. Hea küll, jõudsime sinna tippu ja mida ma näen! Veel üks ja veel üks ja veel üks mägi! Tagasitee oligi mägi mäe järgi, üles, alla, üles, alla. Mul kiskus meele mõruks ja jalad nutsid. Kuid midagi polnud parata. Liikusin suht aeglaselt ja väga ettevaatlikult, sest jalad olid juba nõrgad ja libisesin korduvalt tasakaalu kaotades.
Gleni arvates oli jalutajaid hämmastavalt vähe. Ta on seal ennegi käinud ja ütles, et tavaliselt on igasugu rahvast kordades rohkem. Kuid mõned mehed jooksid seal mägesid pidi üles ja alla. Igakord kui mõni jooksja minust mööda tuhises, oli mul suht piinlik tunne, et mina üritan ülesmäge ronida ja värisen ja hingeldan nagu 100 aastane.
Nagu juba mainisin on lambaid seal palju. Täiesti normaalne on, et rada viib läbi lammaste. Kohati on seal lammastele küll piirdeaiad, kuid jalutajatele on üle aia tehtud spetsiaalsed redelid või siis on väravad. Ka meie matka lõpus sattusime lammaste keskele. Ehk paljud uted olid leidnud omale puhkamiseks just lookleva teeraja. Oinaste suured sarved olid päris hirmuäratavad, kuid neist vaikselt möödudes ja mitte häirides polnud hullu midagi. Pigem tegid nemad meie teelt sääret.
Peale 4 ja poolt tundi jõudsime tagasi autoni. Olime kõndinud üle 7 miili ehk kusagil üle 12 kilomeetri. Olin nii väsinud, et tagasiteel koju vajusin autos unne.
Glen märkis google mapis me käidud raja maha: http://www.gmap-pedometer.com/?r=3766868
Friday, 28 May 2010
Aeg lendab
Terve kuu juba mööda läinud viimasest sissekandest. :(
Päris tegusad nädalad on olnud. Esiteks kolisime. Võttis kõigest kaks päeva aega tuua asjad eelmisest korterist uude. 12.mail saime üürilepingule alla kirjutatud ja võtmed kätte. Kolima saime hakata kell 17 õhtul. Müttasime kella 23-ni õhtul. Järgmine päev kui Glen tööl oli võtsin mina julguse kokku, laadisin auto asju täis ja sõitsin uuele aadressile. Ohohooo, päris veider oli ikka vasakpoolses liikluses omapäi liigelda. Kui ma juba neljas kord seda teed sõitsin, oli kõik okei, kuigi üritasin ikka hästi ettevaatlik olla. Jõudsin kolm korda käia edasi tagasi. Tassisin kõik uude kohta, mis vähegi sain. Kell 17 saime Gleniga vanas korteris kokku ja kolisime ära kõik sinna jäänud asjad. Käed ja jalad olid paar järgmist päeva nagu keedetud spagetid.
Ülejäänud päevad veetsin mina uues kohas asjadele õige koha leidmisega. Tegemist oli. Paaril korral tuli Ikeas käia ja raha kulutada raamaturiiuli, laua ja tooli peale.
Internetti polnud. Telekanaleid oli 5, kuid pildi kvaliteet väga kehv. Nüüd saime interneti ja 66 telekanalit.
Ülejäänud nädalad on möödunud inglise keele tundides käies, golfi harjutades, töötukassa vahel joostes, tööd otsides, vabatahtlikuna heategevuspoes töötades, raamatuid lugedes, koduseid toimetusi tehes.
Elu nagu elu ikka. :)
Päris tegusad nädalad on olnud. Esiteks kolisime. Võttis kõigest kaks päeva aega tuua asjad eelmisest korterist uude. 12.mail saime üürilepingule alla kirjutatud ja võtmed kätte. Kolima saime hakata kell 17 õhtul. Müttasime kella 23-ni õhtul. Järgmine päev kui Glen tööl oli võtsin mina julguse kokku, laadisin auto asju täis ja sõitsin uuele aadressile. Ohohooo, päris veider oli ikka vasakpoolses liikluses omapäi liigelda. Kui ma juba neljas kord seda teed sõitsin, oli kõik okei, kuigi üritasin ikka hästi ettevaatlik olla. Jõudsin kolm korda käia edasi tagasi. Tassisin kõik uude kohta, mis vähegi sain. Kell 17 saime Gleniga vanas korteris kokku ja kolisime ära kõik sinna jäänud asjad. Käed ja jalad olid paar järgmist päeva nagu keedetud spagetid.
Ülejäänud päevad veetsin mina uues kohas asjadele õige koha leidmisega. Tegemist oli. Paaril korral tuli Ikeas käia ja raha kulutada raamaturiiuli, laua ja tooli peale.
Internetti polnud. Telekanaleid oli 5, kuid pildi kvaliteet väga kehv. Nüüd saime interneti ja 66 telekanalit.
Ülejäänud nädalad on möödunud inglise keele tundides käies, golfi harjutades, töötukassa vahel joostes, tööd otsides, vabatahtlikuna heategevuspoes töötades, raamatuid lugedes, koduseid toimetusi tehes.
Elu nagu elu ikka. :)
Thursday, 29 April 2010
Kinoelamus
Eile käisime väikses kinos, kus ainult kolm saali. See on selline rikaste rajoonis tore kino, luksuslike saalidega. Saalid iseenesest väikesed, kuid ülimugavad.
Ma ei osanud midagi oodata, nii et sisse astudes oli üllatus üllatuse järel. Peauksest sisenedes oli maas punane vaip ja mõnus väike ning hubane miljöö, kena puidust mööbliga. Olime eelnevalt piletid broneerinud, saime oma piletid ja suundusime saali. Võiks pigem öelda, et elutuppa, sest Õismäel on meie elutuba ka suurem kui see kinosaal. Mõnus hubane punane ja sinine valgus, seintel tume suure lillemustriga tapeet, maas jätkuvalt erkpunane pehme vaipkate, kahes reas suured nahktugitoolid- kokku 12 istekohta. Iga kahe iste ees pisike lauake pringelsi krõpsude ja 2 pudeli veega. Ukse vastas küljes pisike baarilett. Suure ekraani ees 4 istekohta ja taga reas siis nii, et neli otse ja rea otstes 2 tooli pool viltu. Ka meie sattusime sinna istuma, nii et küljelt pidi vaatama- ei häirinudki, nagu algul arvasin. Avastasin, et tugitooli küljel olevat linki tõmmates tõusis jalapink eraldi ette ja tugitool nihkus veits kaldu- võtsin jalanõud ka jalast ära ja tundsin enda nagu kodus. Filmi vaadates tekkis ka selline tunne justkui kodus vaataks. Mõnus. Vaatasime Shutter Island´it. Päris hea film.
Hiljem wc-d külastades jätkus mu ahhetus... ka seal oli punane vaipkate maas!!! Luks värk ikka.
Jäime igati rahule ja 10 £ näo eest välja käia ei tundunudki enam nii hull.
Naersin ja ütlesin, et nüüd hakkamegi ainult seal kinos käima. :D :D :D
www.dominioncinemas.net Kahjuks nende kodukal pilte pole, kuid kui klikata "Private Cinema Party" üleval reas, siis näeb teise saali pilti, mis annab pisutki aimu sellest õhustikust mis seal kinos on.
Ma ei osanud midagi oodata, nii et sisse astudes oli üllatus üllatuse järel. Peauksest sisenedes oli maas punane vaip ja mõnus väike ning hubane miljöö, kena puidust mööbliga. Olime eelnevalt piletid broneerinud, saime oma piletid ja suundusime saali. Võiks pigem öelda, et elutuppa, sest Õismäel on meie elutuba ka suurem kui see kinosaal. Mõnus hubane punane ja sinine valgus, seintel tume suure lillemustriga tapeet, maas jätkuvalt erkpunane pehme vaipkate, kahes reas suured nahktugitoolid- kokku 12 istekohta. Iga kahe iste ees pisike lauake pringelsi krõpsude ja 2 pudeli veega. Ukse vastas küljes pisike baarilett. Suure ekraani ees 4 istekohta ja taga reas siis nii, et neli otse ja rea otstes 2 tooli pool viltu. Ka meie sattusime sinna istuma, nii et küljelt pidi vaatama- ei häirinudki, nagu algul arvasin. Avastasin, et tugitooli küljel olevat linki tõmmates tõusis jalapink eraldi ette ja tugitool nihkus veits kaldu- võtsin jalanõud ka jalast ära ja tundsin enda nagu kodus. Filmi vaadates tekkis ka selline tunne justkui kodus vaataks. Mõnus. Vaatasime Shutter Island´it. Päris hea film.
Hiljem wc-d külastades jätkus mu ahhetus... ka seal oli punane vaipkate maas!!! Luks värk ikka.
Jäime igati rahule ja 10 £ näo eest välja käia ei tundunudki enam nii hull.
Naersin ja ütlesin, et nüüd hakkamegi ainult seal kinos käima. :D :D :D
www.dominioncinemas.net Kahjuks nende kodukal pilte pole, kuid kui klikata "Private Cinema Party" üleval reas, siis näeb teise saali pilti, mis annab pisutki aimu sellest õhustikust mis seal kinos on.
Thursday, 22 April 2010
Kaunid kallid hobid :)
Eelmisel nädalavahetusel sain omale päris oma golfikinda ja vesti. :) Äge! Kinnas on nii mõnus ja pehme. Sai muidugi kohe järele proovitud ka- palju mugavam on. Ei mingeid ville! :) Oo, ja mis eriti śeff asi, on see väike ümmargune jublakas, ehk trukk, mis seal kinda all servas on. Mõeldud see siis selleks, et teistega golfi mängides... kui on paarilise löök, siis tuleb sul oma pall eest ära võtta, et paarilisele see ette ei jääks. Siis oma palli asukohta märgistad selle trukiga. Hiljuti juhtusingi huviga telekast golfi jälgima ja mitte ei saanud aru, mida nad sinna muru sisse torkavad. Mõtlesin, et miskit suurendatud nööpnõela taolist. Kuid tuleb välja et selline tore trukike on kinda küljes või siis osad on sellised, mis klambriga käivad golfinokamütsi külge.
Veiniklubi
Glen kuulub veiniklubisse ja eile käisime selle klubi üritusel, ehk veine degusteerimas. Päris huvitav oli. Proovisin kõik 12 tutvustatud veini ära, olgugi, et mulle maitses ning pakkus romkem huvi juust mida kõrvale pakuti. :P
Lähme sõidame...
Hämmastav kuidas üks tegevus võib eri maades nii erinev olla ning sootuks teistmoodi mõjuda.
Nagu seda on ühistranspordi kasutamine Tallinnas ja ühistranspordi kasutamine Edinburghis. Täpsemini siis bussi kasutamine.
Nojahh, kogu süsteem on teistsugune.
Alustame sellest, et kui bussi peale minna. Esiteks on ainult üks uks, kust peale minna ja maha tulla. Viisakust siin on. Bussi ukse juurde jäetakse palju palju ruumi, et väljuda soovijatel oleks kiire ja mugav väljuda. Keegi ei roni nii ukse ligi kui saab, ega torma vabadele kohtadele... Näib nagu inimestel aega on. Astud bussi ja siis kas paned oma sõidukaardi aparaadile, mis kas siis võtab sult raha või näitab, et sul õigus sõita on... Pole seda ise kasutanud, nii et täpselt ei tea. Lihtsalt juhtusin ühel vanal nägema lausa pildiga kaarti (ei ole kindel, kas äkki oli tegemist ID kaardiga nagu meil), või mis. Minul välgatas mõte, et ehk midagi pensionitunnistuse laadi...
Või siis nagu mina kasutan, viskan täpse summa münte väiksesse aparaati ning ütlen, mis piletit ma soovin ehk siis "üks täiskasvanu täispilet" ehk "one single please" :). Mündid, kui ma ei eksi, kukuvad seal aparaadis ise õigesse kohta ehk igale vastava summa mündile on oma koht, et bussijuht näeb, kas sa õige summa andsid ning vajutab nuppu ja kolmas aparaat prindib mulle pileti. Võtad oma pileti ja lähed istud kusagile.
Miinus on selles, et siin niimoodi kioskeid ei ole, kust saad piletit osta ja sul peab alati münte olema. Sest paberrahaga pole bussis midagi peale hakata- sularaha läheb otse sinna aparaati ja bussijuht otseselt sularahaga ei tegele, nii et ta ei saa sulle tagasi anda ega lahti vahetada. Nii et kui münte (1.20 £) pole, siis bussiga sõita ei saa. Olen ostnud sellepärast suveniiri poest ühe postkaardi, et saaks münte. :)
Bussis ronin ma alati teisele korrusele- hea mõnus vaade. Ja las vanurid ja väikeste lastega olla seal all- neil nii mugavam. Ja siiani pole ma seisma pidanud. Teisele korrusele ei lubatagi, kui seal kohti pole. Bussis on kaamerad ja ekraan, kust näeb, mis bussi teisel korrusel toimub. Turvalisuse huvides. Ja, kuna üks ekraan on bussijuhi juures (teine teisel korrusel ees otsas), siis on tal ülevaade, palju kusagil inimesi on.
Teine miinus on vahel see- oleneb kui palju sul aega on- et bussi edasi liikumine on suht aeglane. Esiteks on bussipeatused nii tihedalt, et kohati on see täitsa naeruväärne. Teiseks, kuna on väljumiseks ja sisenemiseks üks uks, võttab päris palju aega, kuni kõik peale saavad ja oma piletid ostetud. Seda eriti õhtu poole, kui rahvas hakkab tööpäeva lõpetama. Nii et igas peatuses oma 5 mintsa kulub. Ning siis ka see, et kas mulle tundub või ongi nii, et iga jumala foori taga tuleb seista ja siin kulub pool päeva, enne kui fooris tuli vahetub. Nii et lihtsam ja kiirem on jala käimine. Mul kulus kord rohkem kui 20 minutit kesklinnast koju minemine. Ja korter, kus elame, on kesklinnast autoga sõites umbes 7 minuti kaugusel. Kui sedagi. :P
Igatahes mulle meeldib siin bussiga sõita. Isegi väga! Pole närvesööv trügimine nagu Tallinnas vaid meeldiv elamus. Enamasti on bussid puhtad, toolid mugavad. Kõik tiptop. Ning bussist väljudes inimesed tänavad bussijuhti.
...lähme sõidame... bussiga, bussiga, bussiga... üksinda, bussiga....
(mhm... milline ideevälgatus just oli! Smilersi "Lähme sõidame" ja Ursula "Heiki" viisid kokku ja üks sõna muutus ja viisijupike missugune! :D :D :D Proovi ise ka! ;) )
Nagu seda on ühistranspordi kasutamine Tallinnas ja ühistranspordi kasutamine Edinburghis. Täpsemini siis bussi kasutamine.
Nojahh, kogu süsteem on teistsugune.
Alustame sellest, et kui bussi peale minna. Esiteks on ainult üks uks, kust peale minna ja maha tulla. Viisakust siin on. Bussi ukse juurde jäetakse palju palju ruumi, et väljuda soovijatel oleks kiire ja mugav väljuda. Keegi ei roni nii ukse ligi kui saab, ega torma vabadele kohtadele... Näib nagu inimestel aega on. Astud bussi ja siis kas paned oma sõidukaardi aparaadile, mis kas siis võtab sult raha või näitab, et sul õigus sõita on... Pole seda ise kasutanud, nii et täpselt ei tea. Lihtsalt juhtusin ühel vanal nägema lausa pildiga kaarti (ei ole kindel, kas äkki oli tegemist ID kaardiga nagu meil), või mis. Minul välgatas mõte, et ehk midagi pensionitunnistuse laadi...
Või siis nagu mina kasutan, viskan täpse summa münte väiksesse aparaati ning ütlen, mis piletit ma soovin ehk siis "üks täiskasvanu täispilet" ehk "one single please" :). Mündid, kui ma ei eksi, kukuvad seal aparaadis ise õigesse kohta ehk igale vastava summa mündile on oma koht, et bussijuht näeb, kas sa õige summa andsid ning vajutab nuppu ja kolmas aparaat prindib mulle pileti. Võtad oma pileti ja lähed istud kusagile.
Miinus on selles, et siin niimoodi kioskeid ei ole, kust saad piletit osta ja sul peab alati münte olema. Sest paberrahaga pole bussis midagi peale hakata- sularaha läheb otse sinna aparaati ja bussijuht otseselt sularahaga ei tegele, nii et ta ei saa sulle tagasi anda ega lahti vahetada. Nii et kui münte (1.20 £) pole, siis bussiga sõita ei saa. Olen ostnud sellepärast suveniiri poest ühe postkaardi, et saaks münte. :)
Bussis ronin ma alati teisele korrusele- hea mõnus vaade. Ja las vanurid ja väikeste lastega olla seal all- neil nii mugavam. Ja siiani pole ma seisma pidanud. Teisele korrusele ei lubatagi, kui seal kohti pole. Bussis on kaamerad ja ekraan, kust näeb, mis bussi teisel korrusel toimub. Turvalisuse huvides. Ja, kuna üks ekraan on bussijuhi juures (teine teisel korrusel ees otsas), siis on tal ülevaade, palju kusagil inimesi on.
Teine miinus on vahel see- oleneb kui palju sul aega on- et bussi edasi liikumine on suht aeglane. Esiteks on bussipeatused nii tihedalt, et kohati on see täitsa naeruväärne. Teiseks, kuna on väljumiseks ja sisenemiseks üks uks, võttab päris palju aega, kuni kõik peale saavad ja oma piletid ostetud. Seda eriti õhtu poole, kui rahvas hakkab tööpäeva lõpetama. Nii et igas peatuses oma 5 mintsa kulub. Ning siis ka see, et kas mulle tundub või ongi nii, et iga jumala foori taga tuleb seista ja siin kulub pool päeva, enne kui fooris tuli vahetub. Nii et lihtsam ja kiirem on jala käimine. Mul kulus kord rohkem kui 20 minutit kesklinnast koju minemine. Ja korter, kus elame, on kesklinnast autoga sõites umbes 7 minuti kaugusel. Kui sedagi. :P
Igatahes mulle meeldib siin bussiga sõita. Isegi väga! Pole närvesööv trügimine nagu Tallinnas vaid meeldiv elamus. Enamasti on bussid puhtad, toolid mugavad. Kõik tiptop. Ning bussist väljudes inimesed tänavad bussijuhti.
...lähme sõidame... bussiga, bussiga, bussiga... üksinda, bussiga....
(mhm... milline ideevälgatus just oli! Smilersi "Lähme sõidame" ja Ursula "Heiki" viisid kokku ja üks sõna muutus ja viisijupike missugune! :D :D :D Proovi ise ka! ;) )
Friday, 16 April 2010
Ajas pisut tagasi
Kevadpühad küll juba ununenud, kuid mõtlesin, et kriban natuke sellest ka.Veetsime pühad Glengarnockis Gleni vanemate juures. Paraku nad mingit erilist moodi kevadpühi ei tähista. Ei munade värvimist, ei munade koksimist. Kohupiimast tunnen puudust!
Kanamunade asemel on shokolaadi muna ja muu selline kraam. Ka meie saime kumbki oma shokolaadi muna.
See kant meeldis mulle juba jõulude ajal seal ringi jalutades. Nüüd käisime r
atastega sõitmas. Super kena koht on ikka! Armas väike külake, lähedal teisi kenasid külasid ja kohti. Golfiklubi, järv. Meri on ka autoga sõites lähedal.
atastega sõitmas. Super kena koht on ikka! Armas väike külake, lähedal teisi kenasid külasid ja kohti. Golfiklubi, järv. Meri on ka autoga sõites lähedal.Nii et kenasid ja huvitavaid kohti, mida avastada, jagub.
Tuesday, 13 April 2010
14-nes nädal 3 osa
Ja muidugi siis reedene juuksuris käik oli rohkem kui huvitav kogemus.
Läksin lähimasse väiksesse salongi, kus aknal oli ahvatlev silt et alates 5£ lõikus. Kuna ma juukse otsi ainult lõigata tahtsin, lootsin seda hinda ka saada. Paraku ma muidugi eksisin. Hind hinnaks.
Igatahes, astusin reedel kella 13 paiku sisse, noor naisterahava lõikas ühel meesterahval parasjagu juukseid ja vanem naisterahavas istus kõrval toolis ning vaatas pealt. Saime jutud räägitud ja 5 minutit tuli mul oodata. Üsna peagi võttiski siis see noor naisterahvas minu ette ja teine naine läks sellel mehel juukseid üle lõikama. Mul käis jõnks kehast läbi- jälle sattusin algaja otsa?!?! Miks need vanemad juuksurid alati arvavad, et juuste otste lõikamine nii käki tegu on ja neid algajaid mu juuste kallale lasevad. No igatahes olin viisakas ja jäin paigale.
Tal võttis terve igaviku, et mu juuksed läbi kammida ja pritsiga märjaks teha. Kahjuks ununes tal oma käega mu nägu pritsimise ajal varjata, ja ma tilkusin nagu paduvihma käes olev kass. Lõikamiseni jõudmiseks kulus pool tundi. Küll ta pani mul seal klambreid ja võttis ära, siis pani, võttis ära ja loomulikult lasi mul kogu tuka niimoodi silmadele kukkuda, et ma vaevu midagi nägin. Pluss veel see, et ma võtan alati prillid eest ära, et juuksuril mugavam toimetada oleks.
No nii, lõpuks tõstis ta salgu et lõikama hakata ja ma karjatasin. Ühe sentimeetri asemel oli ta valmis võtma 20! Ehmunult ja imestunult küsis ta üle, et kas ma siis tahan järku või sirgelt... Et ütlesin ju, et järku. Jah, kuid ma tahtsin ainult otsi lõigata, sest tahan juukseid kasvatada. Ja kui palju ma ka oma 1 cm ei korrutanud, vuhises see justkui kõrvust mööda või oli tema jaoks nagu hiina keel.
Ka sellest ei saanud nad aru, kui palusin neil lõigata nii, nagu seda enne tehtud on- kogenud juuksur peaks seda ju nägema ja mõistma?
Nii et 10-15 cm mu juukseid langes kääride ohvriks saks ja saks. Kahju, et juuksuri juurest peale esimese salgu lõikamist püsti tõusta ei saa ja põgeneda. Seda ma just teha tahtsin. Hingasin sügavalt sisse- välja ning üritasin rahu säilitada. Valus oli, kui ta ees külgetelt juukseid õhemaks käristas. Ok, lõpp oli lähedal, ainult tukk veel ja kõik. Väga hull ei olnudki, kuigi palju palju lühem kui ma tahtnud oleksin. Tukk... Ou dear! Ma kannan oma tukka viltu paremale, et ta mul ees ei oleks, kuna tahan seda välja kasvatada... Ja ilma, et juuksur küsinud oleks, lõikas ta mul tuka viltu! Lahe. Mis ma oskan öelda. Ka sel korral ma tõstsin häält, sest esimese hooga tahtis ta mu tukka poole lühemaks võtta. Ja kui ma ütlesin 1 cm, mõtles ta, et tahan, et tukk ainult 1 cm pikkune oleks! Dsiiiiisass! Sinna ma tagasi enam ei lähe. Poolakad raisk.
Juuksuri juurest tulles oli muidugi tuju närune.
Õhtul läksime välja baari Gleni töökaaslase Citist lahkumise peole. Inimesed olid toredad ja lõbusad ning mina nagu staar ise, puhtalt selle pärast, et enamus minust juba kuulnud olid ja et ma Eestist pärit olen. Ühele tüübile meeldis mu aksent väga. Töökaaslase, kelle pidu oli, naine ütles, et ma seksikas olen. :) Irw. Ja põhiline, millega enamusele Estonia seostub on Eurovisioon!!! Ou dear, ou dear! :D Rumm colaga maitses hästi ja kirsimaitseline vesipiip tõstis kõigil tuju ja nalja ning naeru oli palju- see kõik aitas päevast emotsionaalset juuksuris käiku ja liialt lühikesi juukseid hästi unustada. ;)
Läksin lähimasse väiksesse salongi, kus aknal oli ahvatlev silt et alates 5£ lõikus. Kuna ma juukse otsi ainult lõigata tahtsin, lootsin seda hinda ka saada. Paraku ma muidugi eksisin. Hind hinnaks.
Igatahes, astusin reedel kella 13 paiku sisse, noor naisterahava lõikas ühel meesterahval parasjagu juukseid ja vanem naisterahavas istus kõrval toolis ning vaatas pealt. Saime jutud räägitud ja 5 minutit tuli mul oodata. Üsna peagi võttiski siis see noor naisterahvas minu ette ja teine naine läks sellel mehel juukseid üle lõikama. Mul käis jõnks kehast läbi- jälle sattusin algaja otsa?!?! Miks need vanemad juuksurid alati arvavad, et juuste otste lõikamine nii käki tegu on ja neid algajaid mu juuste kallale lasevad. No igatahes olin viisakas ja jäin paigale.
Tal võttis terve igaviku, et mu juuksed läbi kammida ja pritsiga märjaks teha. Kahjuks ununes tal oma käega mu nägu pritsimise ajal varjata, ja ma tilkusin nagu paduvihma käes olev kass. Lõikamiseni jõudmiseks kulus pool tundi. Küll ta pani mul seal klambreid ja võttis ära, siis pani, võttis ära ja loomulikult lasi mul kogu tuka niimoodi silmadele kukkuda, et ma vaevu midagi nägin. Pluss veel see, et ma võtan alati prillid eest ära, et juuksuril mugavam toimetada oleks.
No nii, lõpuks tõstis ta salgu et lõikama hakata ja ma karjatasin. Ühe sentimeetri asemel oli ta valmis võtma 20! Ehmunult ja imestunult küsis ta üle, et kas ma siis tahan järku või sirgelt... Et ütlesin ju, et järku. Jah, kuid ma tahtsin ainult otsi lõigata, sest tahan juukseid kasvatada. Ja kui palju ma ka oma 1 cm ei korrutanud, vuhises see justkui kõrvust mööda või oli tema jaoks nagu hiina keel.
Ka sellest ei saanud nad aru, kui palusin neil lõigata nii, nagu seda enne tehtud on- kogenud juuksur peaks seda ju nägema ja mõistma?
Nii et 10-15 cm mu juukseid langes kääride ohvriks saks ja saks. Kahju, et juuksuri juurest peale esimese salgu lõikamist püsti tõusta ei saa ja põgeneda. Seda ma just teha tahtsin. Hingasin sügavalt sisse- välja ning üritasin rahu säilitada. Valus oli, kui ta ees külgetelt juukseid õhemaks käristas. Ok, lõpp oli lähedal, ainult tukk veel ja kõik. Väga hull ei olnudki, kuigi palju palju lühem kui ma tahtnud oleksin. Tukk... Ou dear! Ma kannan oma tukka viltu paremale, et ta mul ees ei oleks, kuna tahan seda välja kasvatada... Ja ilma, et juuksur küsinud oleks, lõikas ta mul tuka viltu! Lahe. Mis ma oskan öelda. Ka sel korral ma tõstsin häält, sest esimese hooga tahtis ta mu tukka poole lühemaks võtta. Ja kui ma ütlesin 1 cm, mõtles ta, et tahan, et tukk ainult 1 cm pikkune oleks! Dsiiiiisass! Sinna ma tagasi enam ei lähe. Poolakad raisk.
Juuksuri juurest tulles oli muidugi tuju närune.
Õhtul läksime välja baari Gleni töökaaslase Citist lahkumise peole. Inimesed olid toredad ja lõbusad ning mina nagu staar ise, puhtalt selle pärast, et enamus minust juba kuulnud olid ja et ma Eestist pärit olen. Ühele tüübile meeldis mu aksent väga. Töökaaslase, kelle pidu oli, naine ütles, et ma seksikas olen. :) Irw. Ja põhiline, millega enamusele Estonia seostub on Eurovisioon!!! Ou dear, ou dear! :D Rumm colaga maitses hästi ja kirsimaitseline vesipiip tõstis kõigil tuju ja nalja ning naeru oli palju- see kõik aitas päevast emotsionaalset juuksuris käiku ja liialt lühikesi juukseid hästi unustada. ;)
14- nädal 2 osa
Neljapäeval käisime Gloriaga ostlemis tuuril. Või õigemini tema ja mina lihtsalt kaasas, et tutvuda kohaliku valikuga ja kohtadega, kus ostlemas käia. Njah.... no ei istu mulle see mood. Retuusid, retuusid ja veelkord retuusid!
Sellega meenub mulle müüjanna ühest rõivakauplusest, kus Gleniga enne ta vanemate juurde minemist käisime üks nädalavahetus. Oi ma tahtsin tast pilti teha! Mustad retuusid ja must maika, mis retuuside sisse oli topitud ja jalas need paganama baleriinisussid, mis tahavad kingad olla. Aa, ja see maika oli sitsiline, ehk kogu ta pesu ja ihu selle alt paistis! Ja sall. Kõik! Ta nägi välja justkui oleks ta pooled riided unustanud selga panna. Õudne! See oli nagu porno! Kuna Glen seal jalanõusid proovis ja tuli ja seisis see müüjanna meie ees ja tundis end nähtavasti piinlikult, siis varjas kõik oma intiimsemad kohad salliga. Tegu oli laupäevase päevaga ja ma mõtlesin, et ju siis käis eelmine õhtu väljas ja magas hommikul sisse, et sellises riietuses tööle sattus.
Ühesõnaga kohtab siin palju seda, et retuusid ja pikad t-särgid või pluusid peal ja kogu lugu. Aeg ajalt on hästi mini seelik ka peal. Ja teienkord on retuusid selliste õmblustega istmiku pealt nagu meil laste sukkpüksid.... siis on eriti rõve sattuda tänaval selliste neidude selja taha käima.
Sellega meenub mulle müüjanna ühest rõivakauplusest, kus Gleniga enne ta vanemate juurde minemist käisime üks nädalavahetus. Oi ma tahtsin tast pilti teha! Mustad retuusid ja must maika, mis retuuside sisse oli topitud ja jalas need paganama baleriinisussid, mis tahavad kingad olla. Aa, ja see maika oli sitsiline, ehk kogu ta pesu ja ihu selle alt paistis! Ja sall. Kõik! Ta nägi välja justkui oleks ta pooled riided unustanud selga panna. Õudne! See oli nagu porno! Kuna Glen seal jalanõusid proovis ja tuli ja seisis see müüjanna meie ees ja tundis end nähtavasti piinlikult, siis varjas kõik oma intiimsemad kohad salliga. Tegu oli laupäevase päevaga ja ma mõtlesin, et ju siis käis eelmine õhtu väljas ja magas hommikul sisse, et sellises riietuses tööle sattus.
Ühesõnaga kohtab siin palju seda, et retuusid ja pikad t-särgid või pluusid peal ja kogu lugu. Aeg ajalt on hästi mini seelik ka peal. Ja teienkord on retuusid selliste õmblustega istmiku pealt nagu meil laste sukkpüksid.... siis on eriti rõve sattuda tänaval selliste neidude selja taha käima.
14-nes nädal
Põhiliselt möödub mu aeg netist töökuulutuste ja üürikorterite otsimisega.
Kuid kui nina toast välja pistan, siis ikka kohe muidugi ühtteist juhtub.
Kolmapäeval läksin inglise keele proovitundi.
Glen ütles, et võta buss nr. 26 ja sa jõuad ilusasti sinna kuhu vaja... Njah, hommikul istusin siis bussi ja nautisin vaateid (bussi teiselt korruselt), ning närviliselt ootasin, millal bussilt maha minema pean. Kui õige koht paistma hakkas, keeras buss korraga mujale ja peatust ei teinudki. Tormasin siis alla korrusele ning parasjagu kõnetas üks vanaproua bussijuhti, et kuhu too nüüd sõidab, et tal vaja Shandwick pl. minna. Sinna samma tahtsin ka mina. Bussijuht siis, et see koht on tänavatööde tõttu kinni ja ta sõidab ringiga. Et mingu ta järgmises peatuses maha ja sealt kõndigu kugu iganes suunda ja võtku teine buss. Oi, mul läks närv püsti! Kell tiksus, mul oli õigeaegselt kohal vaja olla. Teiseks, bussipileti ostmiseks peab sul olema mündid, sest nad paberraha bussis ei võta ja mul muidugi rohkem raha ei olnud, et uut piletit teises bussis osta.
Noh, astusin siis vanaprouaga koos järgmises peatuses bussist maha. Vaatasin, kuhu ta läheb ja mõtlesin talle järgneda. Too mõtles aga ümber ja ei läinud üldse sinna kuhu bussijuht soovitanud oli. Kuna buss oli teinud mitmeid pöördeid peale eelmist peatust, polnud mul vähimatki aimu, kus ma olen. Ja Edinburghi kaart, mis mul rahakotis kogu aeg kaasas on, hõlmab põhilist tänavat vanalinnas ja sealt olin ma ammu "väljas".
Vaatasin kella, mul oli 10 minutit aega. Hakkasin siis lihtsalt vaistu järgi minema ja üritasin meenutada, kust ja kuhu buss pööras. Tänavanimed ei öelnud mulle mitte kui midagi. Ja nagu kiuste, inimesi tänavatel äkki polnud. Lihtsalt tõttasin kuhugi. Nägin üht vanaprouat kellelt suunda küsisin. Kuid kuna ta aru ei saanud, mis tänavat otsin, küsisin Printsess streeti, mis mu kaardil olemas ja mille üles leidmise puhul ma teadnud oleks, kuhu suunda minna. Juhatas siis kusagile ja ruttasin sinnapoole. Vahepeal mõtlesin selle peale, kus päike on, et siis õiget suunda võtta. Mingi hetk tegin väikse pöörde ja läksin mujale kui vanaproua juhatanud oli. Ei ta isegi, miks. Siis tuli posteljon vastu ja küsisin tema käest. Mul oli umbes 4 mintsa aega. Ja ma olingi juba õige lähedal. Tänavalõppu ja üle tee vastas tänav oligi õige. Jõudsin tänava lõppu. Juhhuu! Lahe! ma olin täpselt tänava keskel, ees olid tänavatööde tõttu tõkked ja kuna ma lähenesin sootuks teisest kohast, polnud mul aimugi, kummale poole tänavaotsa jääb otsitav maja number 23. Seisin siis hetke, suutmata otsustada, kummale poole ma minema hakkan. Läksin paremale ja õnneks täiesti õiges suunas. Jõudsin minut enne kohale. :)
Kohapeal selgus, et see on täiesti algajatele mõeldud tund ning kuna õpetaja minuga enne vestles, ütles ta, et mul hakkab seal lihtsalt igav ning soovitas Upper-Intermediate klassi.
Leppisime esmaspäevase päeva kokku ja tulin tulema.
No ja muidugi, kui uksest välja astusin, polnud mul ikka veel aimu, kuhu poole ma minema pean. Kuna mul aega oli, polnud ma sellest üldse häiritud. Eelmisel päeval olin Googlemapist vaadanud kaarti ja nii nagu mul meeles oli, hakkasin vasakule astuma. Loomulikult jummala valesti. Muidkui läksin ja läksin. Ühel hetkel, mõtlesin, et krt. veits liiga veider koht ja keerasin ümber ning läksin tagasi. Õigesti tegin, kuid see selgus muidugi palju hiljem. :)
Ma siis muidkui lonkisin. Üritades päikese järgi orienteeruda ja end oma väiksele kaardile tagasi saada. See õnnestuski mul ... oli see nüüd pool tundi või hiljem... peale keele keskusest lahkumist. Igatahes võttis mul üle tunni koju tagasi jõudmine. Jalad olid väga väsinud ja valusad.
Jõudsin koju valutavate jalgadega ja näljane kui hunt. Koduteel mõtlesin, et oo kui hea, et mul klimbisupp valmis on, mida lõunaks süüa....
Potilt kaant tõstes lõi aga näkku tugev käärimise lõhn- ou jee! supp elas! Mullitas nii et oi oi oi. Ma pole elus suppi sellisena näin'd! Kui vetsupotti valasin, siis oli ühtlane ja veniv nagu kaameli tatt. Ööökk! Tuli võilebadega suurem nälg kustutada.
Ja ega selle päeva seiklused sellega veel lõppenud. Kondasime siis Gloriaga (see eesti tüdruk) mööda linna ringi ja viisime hotellidsee ja spa-desse ta cv. Ta tahab teist töökohta. Mul oli põnev kaasas lonkida ja näha kui sõbralikud ollakse.
Ilm oli mega ilus ja soe. Seepärast see supp seal abiruumis, mis muidu jahe on, käärima oli läinud ja minu jalad kevadsaabastes soojast paisunud ning õhtuks villid varvastel ja talla all.
Kuid kui nina toast välja pistan, siis ikka kohe muidugi ühtteist juhtub.
Kolmapäeval läksin inglise keele proovitundi.
Glen ütles, et võta buss nr. 26 ja sa jõuad ilusasti sinna kuhu vaja... Njah, hommikul istusin siis bussi ja nautisin vaateid (bussi teiselt korruselt), ning närviliselt ootasin, millal bussilt maha minema pean. Kui õige koht paistma hakkas, keeras buss korraga mujale ja peatust ei teinudki. Tormasin siis alla korrusele ning parasjagu kõnetas üks vanaproua bussijuhti, et kuhu too nüüd sõidab, et tal vaja Shandwick pl. minna. Sinna samma tahtsin ka mina. Bussijuht siis, et see koht on tänavatööde tõttu kinni ja ta sõidab ringiga. Et mingu ta järgmises peatuses maha ja sealt kõndigu kugu iganes suunda ja võtku teine buss. Oi, mul läks närv püsti! Kell tiksus, mul oli õigeaegselt kohal vaja olla. Teiseks, bussipileti ostmiseks peab sul olema mündid, sest nad paberraha bussis ei võta ja mul muidugi rohkem raha ei olnud, et uut piletit teises bussis osta.
Noh, astusin siis vanaprouaga koos järgmises peatuses bussist maha. Vaatasin, kuhu ta läheb ja mõtlesin talle järgneda. Too mõtles aga ümber ja ei läinud üldse sinna kuhu bussijuht soovitanud oli. Kuna buss oli teinud mitmeid pöördeid peale eelmist peatust, polnud mul vähimatki aimu, kus ma olen. Ja Edinburghi kaart, mis mul rahakotis kogu aeg kaasas on, hõlmab põhilist tänavat vanalinnas ja sealt olin ma ammu "väljas".
Vaatasin kella, mul oli 10 minutit aega. Hakkasin siis lihtsalt vaistu järgi minema ja üritasin meenutada, kust ja kuhu buss pööras. Tänavanimed ei öelnud mulle mitte kui midagi. Ja nagu kiuste, inimesi tänavatel äkki polnud. Lihtsalt tõttasin kuhugi. Nägin üht vanaprouat kellelt suunda küsisin. Kuid kuna ta aru ei saanud, mis tänavat otsin, küsisin Printsess streeti, mis mu kaardil olemas ja mille üles leidmise puhul ma teadnud oleks, kuhu suunda minna. Juhatas siis kusagile ja ruttasin sinnapoole. Vahepeal mõtlesin selle peale, kus päike on, et siis õiget suunda võtta. Mingi hetk tegin väikse pöörde ja läksin mujale kui vanaproua juhatanud oli. Ei ta isegi, miks. Siis tuli posteljon vastu ja küsisin tema käest. Mul oli umbes 4 mintsa aega. Ja ma olingi juba õige lähedal. Tänavalõppu ja üle tee vastas tänav oligi õige. Jõudsin tänava lõppu. Juhhuu! Lahe! ma olin täpselt tänava keskel, ees olid tänavatööde tõttu tõkked ja kuna ma lähenesin sootuks teisest kohast, polnud mul aimugi, kummale poole tänavaotsa jääb otsitav maja number 23. Seisin siis hetke, suutmata otsustada, kummale poole ma minema hakkan. Läksin paremale ja õnneks täiesti õiges suunas. Jõudsin minut enne kohale. :)
Kohapeal selgus, et see on täiesti algajatele mõeldud tund ning kuna õpetaja minuga enne vestles, ütles ta, et mul hakkab seal lihtsalt igav ning soovitas Upper-Intermediate klassi.
Leppisime esmaspäevase päeva kokku ja tulin tulema.
No ja muidugi, kui uksest välja astusin, polnud mul ikka veel aimu, kuhu poole ma minema pean. Kuna mul aega oli, polnud ma sellest üldse häiritud. Eelmisel päeval olin Googlemapist vaadanud kaarti ja nii nagu mul meeles oli, hakkasin vasakule astuma. Loomulikult jummala valesti. Muidkui läksin ja läksin. Ühel hetkel, mõtlesin, et krt. veits liiga veider koht ja keerasin ümber ning läksin tagasi. Õigesti tegin, kuid see selgus muidugi palju hiljem. :)
Ma siis muidkui lonkisin. Üritades päikese järgi orienteeruda ja end oma väiksele kaardile tagasi saada. See õnnestuski mul ... oli see nüüd pool tundi või hiljem... peale keele keskusest lahkumist. Igatahes võttis mul üle tunni koju tagasi jõudmine. Jalad olid väga väsinud ja valusad.
Jõudsin koju valutavate jalgadega ja näljane kui hunt. Koduteel mõtlesin, et oo kui hea, et mul klimbisupp valmis on, mida lõunaks süüa....
Potilt kaant tõstes lõi aga näkku tugev käärimise lõhn- ou jee! supp elas! Mullitas nii et oi oi oi. Ma pole elus suppi sellisena näin'd! Kui vetsupotti valasin, siis oli ühtlane ja veniv nagu kaameli tatt. Ööökk! Tuli võilebadega suurem nälg kustutada.
Ja ega selle päeva seiklused sellega veel lõppenud. Kondasime siis Gloriaga (see eesti tüdruk) mööda linna ringi ja viisime hotellidsee ja spa-desse ta cv. Ta tahab teist töökohta. Mul oli põnev kaasas lonkida ja näha kui sõbralikud ollakse.
Ilm oli mega ilus ja soe. Seepärast see supp seal abiruumis, mis muidu jahe on, käärima oli läinud ja minu jalad kevadsaabastes soojast paisunud ning õhtuks villid varvastel ja talla all.
Tuesday, 6 April 2010
Tervitused!
Mis ma siis oskan öelda.
Seoses võõrsile kolimisega tuleb päevaraamatut pidama hakata, et isamaa pinnale jäänutel oleks, millega oma meelt lahutada ja mingil määral minuga/mu tegemistega kontaktis/kursis olla.
Lubadusi andma ei hakka, et iga päev või iga nädal kirjutan, kuid eks katsun ikka meeles pidada ja jõudumööda uuendusi teha.
Soojade tervitustega mägisest Edinburghist,
Heili :)
Seoses võõrsile kolimisega tuleb päevaraamatut pidama hakata, et isamaa pinnale jäänutel oleks, millega oma meelt lahutada ja mingil määral minuga/mu tegemistega kontaktis/kursis olla.
Lubadusi andma ei hakka, et iga päev või iga nädal kirjutan, kuid eks katsun ikka meeles pidada ja jõudumööda uuendusi teha.
Soojade tervitustega mägisest Edinburghist,
Heili :)
Subscribe to:
Posts (Atom)